Linnaelu.

Tartlastele meeldib olla pimedas lehtmetsas. Miks muidu on Emajõe ääri senini kaunistamas sõjajärgsetel aastatel istutatud, ülemääraseks kasvanud võpsikud, kus päikesevalgust ka südasuvel nõnda vähe, et murugi ei kasva, rääkimata sellest, et tudengid või muud korralikumad linnakodanikud seal elu naudisklemas käiksid. Oma hämaruse astme ning seal pesitseva kontingendi olemusega meenutavad need tumedad paigad pigem ähvardavaid Annelinna nurgataguseid. Tsiviliseerituma rahva hulgas on istumiseks populaarsemad paigad hoopis Ujula tänava Konsumi kõrval paiknev kallasrada ning Atlantise ja selle vastaskalda avatumad jõekaldad, milledest esimesena mainitu juurde on paraku juba praegu üsna tihedas kontsentreerituses külg-külje kõrvale istutatud hulgaliselt uusi puid, mis peatselt ka selle koha pimedusse peidavad. Ja siis need varesed, kellede vastu igasuguseid imelisi tõrjetehnoloogiaid katsetatakse, aru saamata, et kui kesklinn on tihedalt lopsakat kõrghaljastust täis pikitud, siis loomulikult koguneb sinna suur hulk mugavusi otsivaid linde. Seda enam, et selle džungli alumise kultuurkihi moodustavad kiirsöögikohad ning räpaste kahejalgsete maha lödistatud toidujäätmed. Aga noh, mis sa teed - ikkagi väärtuslikud "põlispuud". Kuidas sa sellist ilu maha hakkad võtma?