Jõukate pargis leitsakust puhkamas.
Juulikuus külastasin põgusalt paljude inimeste unelmate sihtkohta ning kindlasti ka paljude isikute poolt vihatud/põlatud riiki, mis hetkel end maailma võimsaimaks kehtestanud on. Maikeni ja Marguse sealviibimine lihtsalt tekitas olukorra, kus eelvihjatud riigi külastamine oli rahakukrule soodsam kui muidu. Jätsin end targu ettevalmistamata, kuna visuaalkanalid on eeltutvustust niiehknii täis ning ajaline/rahaline olukord ei võimaldanud liig-pikki uurimisretki ette võtta. Paljuski hirmutatakse meite kodanikke juttudega selle suurriigi piirikontrollidest. Kuigi minu suhtlusoskus oli pärast pikki lende jäänud hõljuma kusagile atlandi kohale, ei tekitanud mu kogelevad vastused piiriametnikus täiendavaid kõhklusi ning suurim kadalipp lennujaamast meie sõprusriigi territooriumile pääsemisel oli pagasi ootamine, mis võttis kena 30-45 minutit aega.
"Suunan siit ma oma tuumarakette. Kujutad ette? Tuumarakette!"
Reisi ajaline selektsioon kukkus välja selline, et sattusin kogema iseloomulikku kuumalainet. Temperatuuridest 30-40 kraadi saab teatavalt suure õhuniiskuse juures üsna kurnav leitsak. Tekkis selline lämmatav aurusauna efekt, kus iga väiksem õhuliikumine joovastavat jahutust pakub.
Kohe reisi alguses võtsime ette suurriigi pealinna külastuse, kuna just selle linnakese ääres M&M sealmail resideeruvad. Kuuldavasti on nad ise sedavõrd laisad olnud, et pole nagu oma kodulinna väga uurima jõudnudki. Ma saan aru küll, et töötada on vaja ja metroo ei sõida alati aga no kamoon piipl - emmsii wimpel. Igatahes tuli Margusel minuga koos ratastel veeredes hüva mõte, et käiks siis juba päris kesklinnas ära. Kuna mul tol hetkel puudus navigeerumiseks vajalik kaardimaterjal ning igasugune arusaam kohalikust teedevõrgust, siis olin loomulikult nõus "kohalikule tüübile" järgnema ning tiir pääliinas saigi tettü. Ahjaa, selle Shiba pildi tegemiseks kohaliku vabamüürlaste maja ees, sättisin pusa selga vaid pildistamise ajaks, mille tagajärjel end momentaalselt läbimärjaks higistasin. Etteruttavalt võib sama öelda ka kokkukukkunud kaksikmajadega linnas tehtud samalaadse foto kohta.
Vaatan plaate.
Pealinna tänavad oli üllatavalt mitteülerahvastatud. Isegi selle riigi iseseisvuspäeva õhtul polnud kesklinn tihedamalt hõivatud kui Filipiinide pealinna turutänavad igapäevaselt. Aga saluut oli muidugi esinduslik ning jättis väga kenakese mulje. Samuti oli meeldiv ilutulestikule eelnenud jalutuskäik-lõunasöök ühes hubasemas linnaosakeses, mille nime ma ei mäleta.
Tagasitulekul pealinna kruiisilt.
Edasised liikumised selle riigi piires kulgesid päripäevasel ringtrajektooril Washington - Annapolis - Ocean City - Chincoteague - Charlottesville - Shendandoah rahvuspark - Washington. Oma teekonnal läbisime muuseas ka Cambridge ja Berlini nimelised asulad. Väga rahvusvaheline! Suurustlevatest inimasustustest enam on mulle ikka rohkem meeldinud loodusvaated, väiksemad asulad jms maainimesele kergemalt seeditavam kraam. Ringkäigust muhedaimad tundusid Annapolis, Chincoteague teeäärne piirkond ning Charlottesville. Teatud kohtades lihtsalt tundub huvitavam või kodusem kui mõnes teises paigas.
Päälinna maaalune ühistransport.
Huvitavad tundusid maakülakesed oma hajali paiknevate väikeste valgete majakestega, kus naabrid omavahel tarasid püstitama ei vaevu. Need olid kohad, mille peale ma siis juba hiljaksjäänuna järele mõtlesin, et oleksin pidanud pildistama. Mõnigi kord küsiti meilt, et kas me ka Amiši inimesi vaatamas käisime. Ei käinud. Aga eks neid ole ka telekast palju näidatud ning kui ma religioosseid vähemusi näha sooviksin, siis on alati võimalus näiteks Varnja-Kolkja inimesi külastada. Ning vanarahva kombel elab meite maal veel samuti üsna arvestatav hulk inimesi.
Pikad avenüüd.
Tagasi pealinnas olles olid meil mõned vabamad päevad, millede jooksul uurisin linnakeskmes paiknevatest tasuta muuseumidest lennunduse/kosmose-, indiaanlaste- ning loodusmuuseume. Peale muuseumikülastuste valmistasin oma võõrustajatele Eestipärast sašlõkki ning väisasime ka Dilla mälestuskontserti, kus pidavat teiste seas üles astuma ka De La Soul ning Black Thought ansamblist The Roots. Ansambel, mis seal elavas esituses muhedaid helisid tekitas, oli muidugi üsna tasemel (kui üks keskpärane nais-kitarrist välja arvata) ent kogu see esinemiskava oli nõnda pikaks venitatud, et peamist tõmbenumbrit De La Souli me ära oodata ei jõudnudki. Jalad väsisid enne ära, kuna istekohti seal tavainimesele ei pakuta. Samuti tegi kodanik Black Thought meile medaphoari ning ei ilmunudki kohale. Et mitte taksot võtta või 12 kilomeetrit koduni jalutada, siis otsustasime õigeaegselt metroorongile suunduda. Muusikaelamus sellegipoolest.
NY metroos rongi ootamas.
Edasi võtsime suuna New Yorki. Selle linna kohta olen mitmeid kordi kuulnud lugusid ahhetamapanevatest esmamuljetest. Ehk on asi selles ette-reklaamis, ehk hoopis selles, et olen juba varasemalt väisanud mitmeid küllaldaselt kõrgete majadega ning ülerahvastatud suurlinnu, aga väga suurt elevust minus see linn sedapuhku tekitada ei suutnud. Võibolla mängis oma osa ka seal jätkunud kuumalaine. No tore linn muidugi oma pilvelõhkujate ning kära-müraga aga mõnusamad tundusid siiski madalamate majade ning kohvikutega kantsid kusagil Brooklyni servas ja Manhattani Little Italy või West village piirkondades. Omamoodi huvitav oli ka eesmärgitu ning vabakavaline visiit Wu-Tang Clani asutajate kodukanti Staten Islandile, mis paistis silma oma Ihasteliku olemusega. Kõvad getoräpparid siis küll, eksju.
NY hüpnotiseerivad kõrghooned.
Ühendriigid paiknevad suurel alal ning ma olen täiesti kindel, et sealmaal on väga ägedaid kohti nii inimasustuse kui looduse mõttes. Paraku on head infot mind potentsiaalselt huvitavate omadustega paikade kohta raske leida (ja võibolla on see õige kah, et neid laialt ei reklaamita - on endal ehk kunagi võimalus ise üllatusi leida) ning suurem hulk rahvast ongi huvitatud vaid kõigile teada-tuntud paikade külastamisest. Palju oleks seal kindlasti uurida ja avastada aga enne seda külastaksin ära veel palju teisi riike, mis hetkel huvitavamad tunduvad.
Näiteks ...
