Lahkudes Filipiinidelt suundusime edasi Hong Kongi, kus meie seltskond oli plaaninud veeta oma retke viimsed päevad. Kuna peatselt oli tulemas Hiina uusaasta siis ütlesid luureallikad, et Hong Kongis on sel ajal liikumas rohkem külalisi kui tavaliselt ning olin meile varakult broneerinud soodsa ööbimiskoha. Hostel, mis sai välja valitud täiesti suvaliselt, osutus reaalsuses väga õnnestunud valikuks, sest see asutus paiknes Tsim Sha Tsui piirkonnas otse Nathan roadi ääres, mille ligiduses paiknes ka enamus nendest objektidest, mida meie külastada soovisime. Maandusime Hong Kongis küllalt hilisel õhtutunnil ja suureks abiks oli sedapuhku hostelibroneeringuga kaasa tulnud kohale saamise kirjeldus. Asi läks niivõrd lihtsalt, et otse lennujaama terminali eest istusime liinibussile, mis meid suhteliselt kiire ajaga ning vähese rahakuluga otse hostelimaja ette toimetas. Hea on kasutada ühistransporti mis toimib olgugi, et sealsed kahekordsete busside juhid tundusid arvavat endid olevat pigem kartide roolis - sedavõrd vilgas oli nende liikumistempo nii sirgetel kui kurvides.
Kohale jõudes leidsime kiirelt üles oma hostelimaja Chung King Mansioni sissepääsu. Mansioni esimene korrus on täielikult täis pisikesi ärisid justkui oleksid sattunud endisele anne turule ning nende äride omanikud esindasid kõiksugu rahvuseid ja rasse. Esmamulje oli üsna segane. Et olime kohale jõudnud hilisel õhtutunnil, siis olid paljud neist ärimeestest jõudnud endid sealsamas suhteliselt purju juua ning valitses üsna lärmakas ning lõbus õhkkond. Nagu hiljem selgus oli meie maja sealkandis vist ainuke selletaoline rahvuste paabel, sest ülejäänud ehitised olid oma olemuselt ikka korralikumad kaubanduskeskused. Heal hostelil on ikka mitu nime ja nii oli ka meie omaga, sest sellel ööbimiskohal oli peale meie valitud Marco Polo veel umbes-täpselt kümme erinevat nime. Mingi omamoodi turundusstrateegia vist. Vastuvõtulauas magas neegrihärra. Härra oli vist eelnevalt omajagu kanepit suitsetanud, sest trepikoda lõhnas sedamoodi ning uni oli tal sügav. Teine, väheke selgem neegrihärra, kupatas oma uimase kompanjoni laua tagant minema ning võttis vastu mu broneeringupaberid. "Ahaa, mister Taavi L! Taavi L. Mister Taavi L," korrutas ta mõnusa aktsendiga seda nime omaette ning peatselt juhatati meid oma kambrikesse 16. korrusel.
Pärast lahti pakkimist suundusime õhtusöögi otsinguile ning peale mõningast sekeldamist otsustasime ühe täiesti suvalise koha kasuks. Kui Filipiinidel oli inglise keel teine riigikeel, siis Hong Kongis sellist luksust ei ole ning meil oli tükk tegu, et oma tellimus tellitud saaks ning et ka toidud lauale jõuaks. Esitatud arve oli samuti meie jaoks täiesti arusaamatute konksudega aga kassa lõppsummaga olime nõus, sest see klappis meie arvestustega. Järgmisel päeval mansionist väljuda püüdes tegi Hong Kongi politsei selle uksel lauskontrolli ning nii pidime meiegi uuesti liftiga 16. korrusele sõitma, et sealt oma passid haarata ning nende abil tänavale pääseda. Suundusin Oti ja Silveriga meestele kohaselt Ladies marketile. Nimi on petlik ja kaupa pakuti seal ikka mõlemale sugupoolele. Eelinfo ütles seda, et ostmisel tuleb tingida ning see leidis peatselt praktikas kinnitust. Hinnad tuli ikka vähemasti poole väiksemaks kaubelda kuigi nii mõnigi asi oli juba algselt piinlikult odavas hinnaklassis. Turult liikusime edasi Hong Kongi ühele põhiatraktsioonile Hong Kongi saarel (meie ööbimispaik koos ülejäänud külastuspaikadega asetses HK mandriosas) - The Peak-ile. See kujutab endast saare kõrgemas osas asuva spetsiaalse maja katusel olevat vaateplatvormi. Ligi pääsemiseks soovitatakse kasutada trammi, mis mäkkesõidul võtab peaaegu 45 kraadiseid tõuse. Vaated vaadatud, pildid tehtud ja hot dogid söödud laskusime taas mäest alla ning metroorong transportis meid oma tuttavasse mansionisse.
Õhtusöögi arve aluseks olev paber.
Meie mansioni piirkond oli eriline segasummasuvila ning just sealkandis liikus hulgim erinevaid hangeldajaid. "Russia, russia, rolex, rolex" püüti meie tähelepanu võita, et ostaksime võltsitud firmakelli. Kauba vastu huvi näitamisel juhatati meid peatänavalt kõrvale kitsamatesse käikudesse. Läbi liftide ning koridoride suunati meid mõne hoone sisemusse, kus siis ühes väikses toakeses esitleti oma kohapealset kellavalikut ning pildikataloogi veel saada olevaga kaubaga. Samast sai ka võltsitud käekotte ning analoogseid võltskauba pakkujaid liikus seal parajalt palju. Lisaks neile hangeldajatele viibis seal teist samapalju ka rätsepa-ülikondade pakkujaid. See väljaminek jäi sedapuhku tegemata.
Kuigi ma siia päris kõike üles ei täheldanud, oli meie Hong Kongi külaskäik ikkagi väga üürike ning odavat kvaliteet-tehnikakraami me näiteks üles ei leidnudki. Siiski saime natuke aimdust, mida see linn endast kujutab ning miks just seda kanalit pidi euroopas palju võlts-kraami äri aetakse. Mõned hinnad on lihtsalt nii soodsad, et saavutatavad kasumimarginaalid kuvavad vägisi dollarimärgid silme ette.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar