Millalgi eelmise aasta lõpuosas jõudis minuni informatsioon, et finnair pakub soodsaid pileteid aasia erinevatesse sihtkohtadesse. Kibekiirelt kasvas mu reisimishimu ning alguses püüdsin end sokutada Hiina sisemaale glemmi venna juurde. Paraku ei saanud see plaan hoogu sisse ning reisihimu rahuldamiseks tuli otsida alternatiive. Oliver pakkus välja, et võiksin reisikaaslasi otsida tripi foorumist ning sealt jäigi silma üks kuulutus, milles kutsuti inimesi liitumaks reisile Filipiinidele. Lõpuks sai meid sedapidi kokku neli võhivõõrast inimest ning retk võis alata.
Jätan siinkohal kohalejõudmise vaeva ja valu kirjeldamata ning maandun sujuvalt Manilas. Ülal oleval fotol on meie seltskond Hong Kongi lennujaamas, kust siis omakorda edasi lendasime. Manilas maandusime hilisel õhtutunnil ning pärast mõningast otsimist leidsime sobiva takso, mis meid broneeritud ööbimiskohta Manila Paranaque linnaossa viis. Paranaque on selline pärapõrgu-tüüpi linnajagu, kus turistil tegelikult midagi teha ei olegi ning tundus, et taksojuhtki pidi korduvalt abi otsima, et õiget kohta üles leida. Und eriti ei olnud ning seda ei soosinud ka 30 kraadine lämbe õhk, üliõhukesed seinad ning seina taga ööbiv härra, kes valju telekamöla saatel mõnusalt kõvasti norskas.
Tricycle Manilas.
Tricycled Boracay peatänava ääres turiste ootamas.
Väiksem tänav Boracay saarel.
Hommikul pakkisime end kiirelt kokku ning tricycle ning takso abil liikusime lennujaama domestic terminali, kust viis meid lennuk Kalibosse Panay saarele. Sealt mikrobussiga Caticalan Tabon paaditerminali, kust siis omakorda ühe paadikese abiga meid Boracay saare turistilõksu toimetati. Tagantjärgi vaadates oligi Boracay kõige kommertslikum osa mu reisist, mis on ka arusaadav, kuna tegemist on Filipiinide ühe kõige popima ja tuntuma sihtkohaga. Ööbimiskohad, söögikohad, suveniirikohad, massaaž, klubid jne. Käisime kambaga ka ise paaris ööklubis ning meelde jäi see, et klubi turvamehel oli ühel puusal pikk bambuskepp ning teisel puusal western-stiilis revolver. Selja peale oli suurelt kirjutatud mitte security vaid bouncer. Muusika oli sama jama, mis meie koduses Maasikas. Saarel liikus peale meie veel teisi eestlasi kaasa arvatud üks neiu, kes saarel surfiinstruktorina töötab ning seetõttu seal pikemalt kinni on. Kes sellist pidu-rand tüüpi puhkust otsib, sellele võib seda saarekest soovitada küll.
Ööbimiskoht Puerto Princesa serva slummis.
Slumm Puerto Princesa servas.
Peale paaripäevast olesklemist liikusime tuldud teed tagasi kuni Manilani. Sealt lendasime omakorda edasi Palawani saarele Puerto Princesa linnakesse. Kohalike lahke abiga saime endale üsna viisaka ööbimiskoha (ülal), mis asus kusagil selle linnakese servas keset bambushüttidest ja tolmustest teedest slummi. Meie noobel ööbimiskoht mõjus selle keskel võõrkehana. Tahtsime käia maa-aluses jões paadiretkel ning selleks tuli osta luba ühest kontorist kesklinnas. Kontori seinal olid suured plakatid tekstidega, et meile sobival kuupäeval on kõik retked fully booked aga soovitasin kaasreisijal Annikal ikkagi küsida. Ei teagi, miks need plakatid seal olid, sest loa saamisel ei olnud ühtegi probleemi ning kõik asjad said ilusti aetud. Õhtul käisime Oti ja Silveriga slummis kohalikega jutustamas ning järgmisel päeval tuli meile järele mikrobuss, mis toimetas meid paaritunnise sõidu järel Sabangi paaditerminali, kust viivad paadid maa-aluse jõe sissepääsu juurde. Seal istud siis omakorda väiksemasse paati, mis teeb siis tuuri koobastesse ning saad siis kuulata jutte, mis värk nende koobastega on. Mulle jäi meelde nii palju, et kõige kõrgem koht koobastest on umbes 65 m kõrgune. Üsna muljetavaldavalt suur oli küll. Lisan veel juurde, et igasugune liikumine ja tuuritamine Filipiinidel on saadetud totakana tunduvast paberimajandusest. Umbes nii, et täidad mingi paberi, maksad mingi tasu, siis toimetad oma paberi kuskile teisele inimesele, kes kinnitab selle külge veel mingi paberi, siis käid veel kusagil ja viid need paberid ära kellelegi ning vahepeal maksad veel mingeid tasusid. Tasud ei ole muidugi eriti suured ja sotsiaalsed töökohad on ilmselt vajalikud, et inimestele mingitki sissetulekut pakkuda. Igatahes koobastes käidud toimetati meid tagasi linna, kus jalutasime aega parajaks tehes läbi mingist mälestuskohast USA sõduritele, kelle jaapanlased olid seal II maailmasõja ajal elusalt põletanud. Kole lugu. Õhtul istusime järjekordsesse mikrobussi. Eesti mõttes on tegemist selliste Toyota Hiace mõõtu masinatega, kuhu kohalikud aga üleliia palju inimesi püüavad sisse mahutada. Kokku oli meid seal 15 inimest ning enamusel olid veel kaasas ka suured kotid. Alles siis kui meid sinna kilukarpi oli mahutatud otsustas juht tanklasse tankima minna ning seejärel veel kuskile mujale rehvirõhku kontrollima. Sõit kitsukeses bussis kestis kokku 6 tundi ja oli üsna väsitav. Pingutus tasus ennast aga ära, sest jõudsime reisi kõige ilusamasse kohta El Nidosse Palawani saare ülaosas. Bussisõidu tegi veidi lõbusamaks asjaolu, et mu taga bussi kõige viimasel ja kitsamal istmel istusid kaks ilmselt korea päritolu tüüpi, kelledest üks jutustas pidevalt midagi. Teine tüüp mõmises koguaeg nõustuvalt. See mõmin aga oli täpselt sellise tooniga nagu ei oleks tegu nõustumisega vaid hoopis seksuaalse mõnumõminaga (väga hea väljend onju =D ). Igatahes naljakas oli kuulata.
Vaated El Nido kandis.
El Nido linnakeses endas ei olnudki suurt midagi nii ägedat aga see mis seal ümbruses on, see on lihtsalt imeline, vapustav ja võimas. Ja mina olen ju teada-tuntud naah nothing special tüüpi mees. Annikaga kahekesi ostsime endale kohad päevapikkusele paadituurile erinevatele saarekestele sealkandis. Secret lagoon, small lagoon ja big lagoon on märksõnadeks. Neist esimene on pisike veesilm kõrgete kaljuseinte vahel kuhu pääseb läbi kaljuaugu pugedes. Väike laguun on tunduvalt suurem - sinna pääseb läbi avause ujudes või kajakiga seilates. Ujuda on jupp maad ning see mis seal ümbruses paistab on võimsad kaljuseinad. Ma ei saa seda tunnet kirjutades edasi anda aga võite mind uskuda kui ütlen, et see oli võimas. Ujudes sain ka pisikestelt meduusidelt torgatud aga mul mingit löövet või jama küll sellest ei tulnud. Natuke ebameeldiv oli lihtsalt. Suure laguuni sissepääs oli juba niivõrd suur, et sinna sai paadiga sisse sõita. Tuuri keskpaigas viidi meid ühele pisemale saarele, kus sai siis päikese käes peesitada niikaua kuni meile toitu valmistati. Värskelt grillitud kala, riis, salat ja puuviljad, lumivalge liiv, türkiissinine meri ja päike - no mida veel tahta. Viimase osana sellest tuurist viidi meid ühele rannale, kus oli ka pisike baar hea rannakokteili valikuga ja külmade õlledega. Hea on vahest mitte midagi teha ja lihtsalt olla.
Üks paadimeestest.
Suure laguuni väljapääs (vist).
Sellised need paadid seal olid.
Õhtul võtsime meestega kõvasti rummi ja ajasime kohalikele padajuttu selle kohta kuidas Eestis on sel hetkel nii külm, et meri külmus ära ning jääkarud tulevad maale. Üks jääkaru olevat ära söönud Silveri koera, mistõttu me nüüd kurbust rummiga leevendamegi. Linnakeses endas on nii mõnigi hea söögikoht ning mõnusaid baare kus hea muusika saatel tiksuda või hoopiski elavat esitust nautida. Järgmisel päeval rentisin rolleri ja vurasin sellega pool päeva ringi. Algselt plaanisime Otiga mingi kose juurde minna aga pärast mõningast jalutamist keset džunglit ilma veepudelita, otsustasime sellest sihtpunktist loobuda ning lihtsalt omapäi saart avastada. Selle käigus leidis Ott imekauni ranna, kuhu otsustasime päikeseloojangu ajaks uuesti minna. Hämmastaval kombel olid sama ranna üles leidnud mitmed eestlaste seltskonnad aga see selleks, kokkuvõttes seal arvuliselt väga palju inimesi ei olnud eriti kui võrralda Boracayga. Päikeseloojang oli imeliselt intensiivsete värvidega.
Päikeseloojang.
Eestlaste poolt okupeeritud paradiisirand.
Paradiisis olles läks aeg kiiresti ning pidime taaskord edasi liikuma. Selleks oli Annikal õnnestunud osta paadipiletid Busuanga saarele Coroni linnakesse. Paadipiletite saamine oli ka meie selle reisi kõige suurem vedamine, sest pärast meid tulnud seltskonnad enam pileteid ei saanud ning üsna mitmed tegelased olid nõus piletid tunduvalt kallima raha eest endale lunastama. Meil oli aga vaja oma lennule jõuda ning oma pääsmeid me ei loovutanud. Paadireis kestis 8 tundi. Meri oli vaikne ning taevas selge. Teel olles pakuti lõunat ka. Laevukesel reisis koos muu reisiseltskonnaga ka üks tegelane, kes oli end millegipärast kujundanud selliseks, et ta nägi välja täpselt nagu seksuaalkurjategija stereotüüp. Nilbe vunts jms.
Hetk 8 tundi kestnud sõidult.
Paadisõit on ajavõit.
Härra seksuaalkurjategija.
Õhtuks jõudsimegi oma sihtkohta ning võtsime lahendada järjekordse rummipudeli. Linnakeses kohtasime mitme pimeda nurga taga omale juba tuttavat vuntsimeest paadisõidult, nii et hakkasime juba mõtlema, et äkki ei olnudki tegemist pelgalt stereotüüpse välimusega vaid härra ongi paha peal väljas. Rummipudelit tühjendades jõudsime sellesse staadiumisse, et mu seltsilised härrasmehed arvasid, et kindla peale on vaja teha pilt kohalike naistega. Prostitutsioon on Filipiinidel turistiradadel üsna levinud ja selleski väikses asulas oli oma vastav urkabaar olemas. Kuna härrad olid sama juttu juba mitu päeva rääkinud aga erilist initsiatiivi oma fotounistuste täitmisel senini polnud välja näidanud otsustasin ise juhtohjad haarata ning kupeldasime endid siis kiirelt lähimasse lõbustusasutusse. Tegemist on suvalise baariga, kus kohalikud esinejad püüavad siis laulukavadega rahvast lõbustada, mille saatel soovijad siis tüdrukutega suhelda saavad, et edasistes plaanides kokkuleppeid sõlmida. Pildijahil härrad leidsid endale sobivad naisterahvad, mina lükkasin omalt poolt vastavad pakkumised tagasi. Ega seal ei olnud kah midagi head kui nüüd päris aus olla. Prostituudid on ikka prostituudid ja see ei ole ikka minu teema. Lepiti kokku rummikokteilide hindades, milleks sai siis umbes-täpselt 2 euroraha. Peale seda kui pildid said tehtud otsustasid härrad edasistest pakkumistest loobuda, manustatud joogipoolised kinni maksta ning lahkuda. Arve peal olid aga tüdrukutele ostetud joogid kallima hinnaga. Probleem lahenes niimoodi, et Silver paugutas rusikatega lauale ning mina laususin kupeldajale: "do you want to argue with this man?" Viskasime lauale eelnevalt kokkulepitud summas joogiraha, tõusime püsti ja lahkusime. Järgi meile ei tuldud.
Mehed ja nende valitud naisterahvad urkabaaris.
Järgmisel päeval istusime järjekordsesse minibussi sõitsime Busuanga lennujaama ja lendasime tagasi pealinna Manilasse. Taksojuht viskas meid suvalisele kesklinna tänavale, hankisime seal endale soodsa ööbimiskoha ning asusime tutvuma pealinnaga. Kuna Manila kohta oli meil kõigil eeltöö tegemata siis oli selle võrra asi ka põnevam. Manilas elab kokku vist ligikaudu 14 miljonit inimest ning sellest hulgast Eesti rahvaarvu jagu asetses samas linnajaos kus meiegi. Manila kohta kirjutavad reisifoorumid niipalju, et soovitatakse sealt kiirelt jalga lasta. Silma jäid kontrastid. Kontrastid elatustaseme suhtes. Eks kerjuseid on mujal ka nähtud aga siin
oli pilt ikka veel valusam kui Tibilisi kehvema poole peal. Kõrghooned ja barakid kõrvuti. Eliitgolfiväljaku kõrval asuval kõnniteel vedeles kõhuli üks räpane noormees. Jalad kärbseid täis, kõhu alt välja voolamas haisev kusenire. Võibolla oli purjus võibolla oli surnud. Lapsed kõrval mängimas. Käisime ka ühel turul. Müüdi kõike toidukraamist mobiiltelefonini ning karaokemasinatest dildodeni. Turult rongi peale minnes jäi silma kerjav, kondine ning räpane noor naisterahvas, kel oli süles vahest ehk nädalane laps. Vaatepilt oli pehmelt öeldes nukker. Eks see koledam pool Filipiinidest ongi see, mis pealinnas eriliselt välja lööb ning miks turistifoorumid seda kanti ilmselt ei soovita. Samas olen ma arvamusel, et inimene võikski näha elu erinevaid külgi, mitte elada ainult oma roosas turistikapslis. Pealinnast jäid meelde veel hiigelsuured kaubanduspinnad. Meie hotelli kõrval asuv keskus oli nii suur, et selle paari päeva jooksul, mil me Manilas paiknesime, jõudsin ma sellest läbi käia heal juhul vast veerandi jagu. Aga no ega ma seal väga ostelda ei ihalenudki. Tänavatel olid ka üksikud kunstiärid. Kunst oli odav. 60x90cm mõõdus õlimaal oli hinnaklassis 30 eurot. Endale ostsin 4 euro eest ühe A4 formaadis maali. Pealinna parkimiskorraldajad kannavad kõik uhkeid pumppüsse. Tänavatel liigub palju hangeldajaid kes püüavad sulle müüa kellasid, päikeseprille, hõbedollareid ning soodsaid nutitelefone (samsung galaxy s3 pakuti meile lõpuks 150$ eest). Väga pealetükkivad need hangeldajad õnneks ei ole. Tervel Filipiinide alal võib öelda, et kaubandus ei ole nii peale tükkiv kui näiteks Egiptuses aga tingida saab küll kõvasti. Viimasel õhtul käisime Manila kesklinna pargis elavat muusikat kuulamas ning purskkaevu etendust vaatamas. Mõnusa latin-jazzi saatel istudes saime aimu kui haruldased pealinnas valgenahalised turistid on. Korduvalt käisid meie juures erinevad seltskonnad palumas, et meiega koos pilti võidaks teha. Lubasime teha ja muhelesime oma lihtsalt tulnud populaarsuse üle. Öösel kella poole nelja paiku kuulasin läbi hotelli õhukese rõduukse kellegi viisipidamatu karaokelauljanna ulgumist. Tõesti kole oli aga karaokekomplekt oli tal korralik, sest ma ööbisin 12. korrusel aga heli kostus läbi ukse väga valjusti.
Mis ma siis oskan kokkuvõtvalt öelda. Ise ma jäin oma käiguga väga rahule ning
esimest korda olid mu reisielamused niivõrd vägevad, et vahetult pärast kodumaale
saabumist ei oskanudki nagu seda kõike sõnadesse panna. Ööbida on seal odav,
toit on veidi odavam kui meil, 0,7 l rummipudeli hind algab umbes 1,2 eurost.
