Kodumaine tundra.

Nädalavahetus metsas.

Suitsusaun.

Bussijaamas.

Bussi oodates mõlgutas väsinud valija oma mõtteid: "Pagan küll. Oli siis vaja seda kokkulepet sõlmida, et milliliiter õlut iga Savisaare valija kohta. Vana ninasarvik ise sõnus veel ära kah - ei jõudnud ma täna kuskile tööle ennast näitama." Äkitselt tundis valija kuidas kõik need eile tarbitud õlled alakeha piirkonnas survet avaldavad. "Mitte ei jõua Tallinnani ära oodata, et Aaviksoo ristile end kergendada." mõtiskles valija kuni äkitselt turgatas ta pähe idee: "Asi selge, kui kodulinna tagasi jõuan, lähen kohe ainuvalitseja jutule ja nõuan meie pealinna avalikke pissuaare nagu ma oma Amsterdami reisil nägin. Kõik muu on meil nagunii juba olemas." Korraks ununesid valijal kõik ta hädad ning rõõmustades oma veelgi helgema tuleviku üle tundis ta kuidas surve alakehas väheneb.

Suitsusaun.

Häda ja viletsus.

Kui arvestada, et tetrapakis keefir maksab praegu poes umbes 80 eurosenti ning aastal 1986 maksis kilepakis liitrine keefir 24 kopikat, siis tuimalt vahetuskursse arvestades (1 EUR=15,6466 EEK; rahareformi aegne kurss 1 EEK=10 rubla) on hind praegusel ajal 521,5533 korda kallim.

Väga oluline informatsioon!

Enne ja pärast.

Enne ja pärast.

Teisel mandril, teises ajavööndis.

Jõukate pargis leitsakust puhkamas.

 

Juulikuus külastasin põgusalt paljude inimeste unelmate sihtkohta ning kindlasti ka paljude isikute poolt vihatud/põlatud riiki, mis hetkel end maailma võimsaimaks kehtestanud on. Maikeni ja Marguse sealviibimine lihtsalt tekitas olukorra, kus eelvihjatud riigi külastamine oli rahakukrule soodsam kui muidu. Jätsin end targu ettevalmistamata, kuna visuaalkanalid on eeltutvustust niiehknii täis ning ajaline/rahaline olukord ei võimaldanud liig-pikki uurimisretki ette võtta. Paljuski hirmutatakse meite kodanikke juttudega selle suurriigi piirikontrollidest. Kuigi minu suhtlusoskus oli pärast pikki lende jäänud hõljuma kusagile atlandi kohale, ei tekitanud mu kogelevad vastused piiriametnikus täiendavaid kõhklusi ning suurim kadalipp lennujaamast meie sõprusriigi territooriumile pääsemisel oli pagasi ootamine, mis võttis kena 30-45 minutit aega.

 

"Suunan siit ma oma tuumarakette. Kujutad ette? Tuumarakette!"

 

Reisi ajaline selektsioon kukkus välja selline, et sattusin kogema iseloomulikku kuumalainet. Temperatuuridest 30-40 kraadi saab teatavalt suure õhuniiskuse juures üsna kurnav leitsak. Tekkis selline lämmatav aurusauna efekt, kus iga väiksem õhuliikumine joovastavat jahutust pakub.

 

Kohe reisi alguses võtsime ette suurriigi pealinna külastuse, kuna just selle linnakese ääres M&M sealmail resideeruvad. Kuuldavasti on nad ise sedavõrd laisad olnud, et pole nagu oma kodulinna väga uurima jõudnudki. Ma saan aru küll, et töötada on vaja ja metroo ei sõida alati aga no kamoon piipl - emmsii wimpel. Igatahes tuli Margusel minuga koos ratastel veeredes hüva mõte, et käiks siis juba päris kesklinnas ära. Kuna mul tol hetkel puudus navigeerumiseks vajalik kaardimaterjal ning igasugune arusaam kohalikust teedevõrgust, siis olin loomulikult nõus "kohalikule tüübile" järgnema ning tiir pääliinas saigi tettü. Ahjaa, selle Shiba pildi tegemiseks kohaliku vabamüürlaste maja ees, sättisin pusa selga vaid pildistamise ajaks, mille tagajärjel end momentaalselt läbimärjaks higistasin. Etteruttavalt võib sama öelda ka kokkukukkunud kaksikmajadega linnas tehtud samalaadse foto kohta.

 

Vaatan plaate.

 

Pealinna tänavad oli üllatavalt mitteülerahvastatud. Isegi selle riigi iseseisvuspäeva õhtul polnud kesklinn tihedamalt hõivatud kui Filipiinide pealinna turutänavad igapäevaselt. Aga saluut oli muidugi esinduslik ning jättis väga kenakese mulje. Samuti oli meeldiv ilutulestikule eelnenud jalutuskäik-lõunasöök ühes hubasemas linnaosakeses, mille nime ma ei mäleta.

 

 

Tagasitulekul pealinna kruiisilt.

 

Edasised liikumised selle riigi piires kulgesid päripäevasel ringtrajektooril Washington - Annapolis - Ocean City - Chincoteague - Charlottesville - Shendandoah rahvuspark - Washington. Oma teekonnal läbisime muuseas ka Cambridge ja Berlini nimelised asulad. Väga rahvusvaheline! Suurustlevatest inimasustustest enam on mulle ikka rohkem meeldinud loodusvaated, väiksemad asulad jms maainimesele kergemalt seeditavam kraam. Ringkäigust muhedaimad tundusid Annapolis, Chincoteague teeäärne piirkond ning Charlottesville. Teatud kohtades lihtsalt tundub huvitavam või kodusem kui mõnes teises paigas.

 

Päälinna maaalune ühistransport.

 

Huvitavad tundusid maakülakesed oma hajali paiknevate väikeste valgete majakestega, kus naabrid omavahel tarasid püstitama ei vaevu. Need olid kohad, mille peale ma siis juba hiljaksjäänuna järele mõtlesin, et oleksin pidanud pildistama. Mõnigi kord küsiti meilt, et kas me ka Amiši inimesi vaatamas käisime. Ei käinud. Aga eks neid ole ka telekast palju näidatud ning kui ma religioosseid vähemusi näha sooviksin, siis on alati võimalus näiteks Varnja-Kolkja inimesi külastada. Ning vanarahva kombel elab meite maal veel samuti üsna arvestatav hulk inimesi.

 

Pikad avenüüd.

 

Tagasi pealinnas olles olid meil mõned vabamad päevad, millede jooksul uurisin linnakeskmes paiknevatest tasuta muuseumidest lennunduse/kosmose-, indiaanlaste- ning loodusmuuseume. Peale muuseumikülastuste valmistasin oma võõrustajatele Eestipärast sašlõkki ning väisasime ka Dilla mälestuskontserti, kus pidavat teiste seas üles astuma ka De La Soul ning Black Thought ansamblist The Roots. Ansambel, mis seal elavas esituses muhedaid helisid tekitas, oli muidugi üsna tasemel (kui üks keskpärane nais-kitarrist välja arvata) ent kogu see esinemiskava oli nõnda pikaks venitatud, et peamist tõmbenumbrit De La Souli me ära oodata ei jõudnudki. Jalad väsisid enne ära, kuna istekohti seal tavainimesele ei pakuta. Samuti tegi kodanik Black Thought meile medaphoari ning ei ilmunudki kohale. Et mitte taksot võtta või 12 kilomeetrit koduni jalutada, siis otsustasime õigeaegselt metroorongile suunduda. Muusikaelamus sellegipoolest.

 

NY metroos rongi ootamas.

 

Edasi võtsime suuna New Yorki. Selle linna kohta olen mitmeid kordi kuulnud lugusid ahhetamapanevatest esmamuljetest. Ehk on asi selles ette-reklaamis, ehk hoopis selles, et olen juba varasemalt väisanud mitmeid küllaldaselt kõrgete majadega ning ülerahvastatud suurlinnu, aga väga suurt elevust minus see linn sedapuhku tekitada ei suutnud. Võibolla mängis oma osa ka seal jätkunud kuumalaine. No tore linn muidugi oma pilvelõhkujate ning kära-müraga aga mõnusamad tundusid siiski madalamate majade ning kohvikutega kantsid kusagil Brooklyni servas ja Manhattani Little Italy või West village piirkondades. Omamoodi huvitav oli ka eesmärgitu ning vabakavaline visiit Wu-Tang Clani asutajate kodukanti Staten Islandile, mis paistis silma oma Ihasteliku olemusega. Kõvad getoräpparid siis küll, eksju.

 

NY hüpnotiseerivad kõrghooned.

 

Ühendriigid paiknevad suurel alal ning ma olen täiesti kindel, et sealmaal on väga ägedaid kohti nii inimasustuse kui looduse mõttes. Paraku on head infot mind potentsiaalselt huvitavate omadustega paikade kohta raske leida (ja võibolla on see õige kah, et neid laialt ei reklaamita - on endal ehk kunagi võimalus ise üllatusi leida) ning suurem hulk rahvast ongi huvitatud vaid kõigile teada-tuntud paikade külastamisest. Palju oleks seal kindlasti uurida ja avastada aga enne seda külastaksin ära veel palju teisi riike, mis hetkel huvitavamad tunduvad.

 

Näiteks ...

 

Ma olen New Yorkis.

New York. Maailmalinn ja tsiviliseerituse kõrgtase.

Ja mina - kerimas tagasi täispildistatud must-valget filmi Silveri Zenit kaameras.

Naps.

Tänapäeva kiirelt muutuvas infoühiskonnas...

Ei teagi, et kas seesamune internet ja sellepõhine sotsialiseerumine on põhjustanud igasuguste veidrate persoonide välja kujunemise või siis oli ka varasemates põlvkondades palju veidrikke ning praeguse aja sotsiaalmeedia olemasolu toob need karakterid lihtsalt paremini nähtavale.



Metsas.

 

Aiatöö.

Tänase koristustöö käigus harja lükates meenusid mulle põhikooli aegsed suvised koolikohustused. Nimelt oli meie koolil tavaks oma õpilasi suvel paariks päevaks kooliaeda tööle kutsuda. Umbes nii nagu tänapäeval talgud, ainult et osavõtt oli kohustuslik ja keegi osavõtjatest selle eest tänusõnu või kehakosutust ei saanud. Tehti kõiksuguseid töid: riisuti ja veeti puulehti ning oksi, puhastati kõnnitee kiviääri ning plaatidest laotud platse tolmust ja sinna elama asunud taimealgetest, kõblati peenraid puhtaks, niideti muru ja üleüldse tehti selliseid tüüpilisi ja ebatüüpilisi välistöid. Ilmselt võis selle kohustuse üks põhjuseid olla kooli himu tasuta tööjõu vastu kuigi ma ei tea kuivõrd tasuv see kokkuvõttes oli, sest mäletan vähemalt ühte juhtumit kui aiatöö käigus kooli muruniiduk õunaaia tagusesse tiiki sõidutati. Ma ei tea kas selline töökohustus oli ka mujal koolides tavaks ning kas selline asi ka tänapäeval kohustuslik (või siis üldsegi seaduslik/võimalik) on ja ega see ei olnudki mu eesmärk, et siin sellise suvise töö üle virisema hakata. Tahtsin hoopis mainida, et absoluutselt iga kord, kui meid pandi luudadega kooliümbruse teid puhastama, ilmusid kusagilt välja mingisugused vanamoorid, kes kõrval targutasid kuidas me ei oska korralikult luuda kasutada ning kuidas meie töövõtted on täiesti valed. Mul pole aimugi, et kes need moorid olid ja kust nad tulid. Samuti pole senimaani selgunud, et millised need õiged luuaga töötamise töövõtted on.

Fotod.

Tähelepanekuid sellest nädalast.

Mu töökoha akna taha Emajõe lammioru nõlvale ehitati lumest hüpe ning nüüd käib seal aktiivne suusahüppamine.

Tahtsin juutuubist kuulata rahulikumat klassikalist muusikat. Alustades trükkimist sõnaga "relaxing", pakuti mulle muu seas välja ka "relaxing dubstep" valikut. Tundus ebaloogiline.

Kui talv veel pikalt venitab siis on sel aastal lootust jõuda kõige alumiste, 3-4 aasta vanuste puuhalgudeni. Kindlasti põlevad eriliselt hästi.

Portugal.

Lissabon sinise graduated filtri täiendusega. (et taevas sinisem paistaks) 

Ühel argisel päeval saatis juhendaja mulle järjekordse e-kirja, millele sisule ma erilist tähelepanu ei pööranud. Kui ta aga veel samal päeval seda sama saadetist mulle meelde tuletas, siis korralikumal uurimisel selgus, et välja on pakutud võimalus külastada üht konverentsi Portugalis.

Paljud Portugali majad on välispidiselt kaetud-kaunistatud meie mõistes kirjude vannitoaplaatidega.

Kiiremas korras täitsin ning esitasin ära vastavad dokumendid, hankisime transpordi ning öömaja. Minu õnneks sain ka parajalt suure välise lisatoetuse, mis valdava osa mu tulevastest reisikulutustest kenasti ära kattis. Enne minekut meisterdasin valmis veel ka postri, mille olime suutnud konverentsi abstractide kogumikku sisse kaubelda. Väljatrükk tehti nagu magistritöö puhulgi - viimasel minutil. Ja nii tuligi jälle kätte see kurb kodumaalt lahkumise aeg.

 Lissaboni tänav.

Varahommikune väljalend viis meid läbi Kopenhaageni Lissaboni. Kiire ümberistumise tõttu õnnestus Kopenhaageni lennujaamatöötajatel maha unustada mu kaaslase reisikohver, mis saadeti meile järgmiseks päevaks järele. Et Lissaboni jõudsime lõuna ajaks ning konverentsilinna meil sel päeval veel kiiret ei olnud, siis olime otsustanud põgusalt ka Portugali pealinnaga tutvust teha.

 Tuulise ilmaga pole ookeani ääres eriti mõnus olla. Isegi mitte selge taevaga.

Lissaboni kohta võin huvilistele mainida nii palju, et mulle jättis see linn sellise mulje, nagu seal oleks palju nurgataguseid urkabaare, kohvikuid või poekesi, mida sealt siis avastada võiks. Kuna viibisin seal vaid lühidalt, siis sellise hubase mulje jättis mulle see esmakohtumine. Minusugusele kiirturistile võib soovitada linnast panoraamvaate saamiseks liftitorni külastust. Oli vaadet küll ja noh eks ta vist üks kohustuslik element ole selle linna juures nagu The Peak Hong Kongis.

 Kalamees trotsib laineid ja tuult.

Õhtune rong viis meid veidi üle kahe tunniga meie konverentsilinna. Aveiro on väike linn Portugali rannikul, kus elab ligikaudu 80 000 inimest ning kus on ülikooli tõttu palju tudengeid. Nende omaduste tõttu sain ma oma mälusoppi järjekordse Tartut meenutava paiga nagu seda Hollandis oli Ghrghrhooningen. 

 3D-efektiga plaadid Lissaboni kesklinna majaseinal.

Mingil põhjusel on Aveirosse rajatud mõningad kanalid, kus peal gondlitega mugav turiste ringi sõidutada on. Aveiro keskuse osas on lisaks kanalitele veel üsna muhe kitsaste tänavatega vanalinna-tüüpi asustus, kus tudengid ilmselt üsna mõnusat ööelu elada saavad. Minu kohalviibimise aegu oli Portugali mõistes veel üsna külm ja väga palju rahvast väljas ei liikunud. Eks esmaspäev-teisipäev pole ka kodumaal just populaarseimad väljas jõlkumise päevad. 

 Element ühe eramu katusel.

Esimesed poolteist ametlikku konverentsipäeva istusime kenasti oma ettenähtud workshopis ja kui see läbi tehtud sai siis oli meil aega, et minna ja külastada Aveiro lähedal asuvat Costa Nova nimelist asulat. Kohapeal on kaks peamist vaatamisväärsust: ookeaniäärsed suured liivadüünid (ja ookean ise ka muidugi) ning triibulised majad. Ilm oli kenasti selge ja kuigi tegelikkuses kandsin ma kampsunit, tuulejopet ning mingi hetk võtsin kasutusele ka kindad-mütsi, siis sain tehtud hulgim fotosid, milledelt võiks järeldada, et olen taaskord sattunud Filipiinide laadsesse leitsakusse, kus on ennast mõnus pruuniks praadida.

 Costa Nova triibumotiivid.

Nende fotode kahtlustäratavaks elemendiks on ainult see, et ühelgi pole näha pea ühtegi inimhingelist. Sellegipoolest jõudsime järeldusele, et kollektiivlepingu sõlmimine teemal "värvime kõik majad triibuliseks", on hea lihtne moodus turistide ligimeelitamiseks. Selles asulas oli veel ka pisike turg, koos üsna muljetavaldava värskete mereandide valikuga aga olgem ausad - ma ju ei hakka sealt endale ühtegi kaheksajalga või meremolluskit kaasa ostma - piirdud paari fotoklõpsuga ja nägamist!

 Muhedad öised tänavad Aveiros.

Costa Novasse minekuks on soodsaim viis istuda Aveiro tsentris asuvas bussipeatuses sobivasse bussi. Kohalesõit on üsna vingerdava trajektooriga aga seda rohkem ongi näha ka muud kõrvalist asustust. Tagasi saab sama bussiliiniga, vastupidises suunas.

 Lagunev maja Aveiros.

Portugali inimesed, kellega mina suhtlesin, ei olnud sellised ülielavad trilla-tralla lõunamaalased, keda ehk ekslikult ootasin. Ja see, et ma valesti eeldasin, oli mulle õnnelik eksimus, sest palju mõnusam on suhelda endasarnaste inimestega. Olid teised täitsa rahulikud ja ajasid tasapisi omi asju nagu meiegi siin külmal kodumaal. Portugallased on suured kalasööjad ning nende eriline rahvustoit on tursk. Kuivatatud ja soolatud tursk, mida siis enne roaks tegemist vees leotatakse, et soolasus väheneks ning liha taas pehmemaks muutuks. Pidavat väga maitsev olema ning värske tursk ei olevat üldse mitte see. Ma vist ei  saanud proovida. 

 Märtsikuus on sidrunid ja apelsinid kenasti puudel.

Edasi kuulasime konverentsil meid huvitavaid ettekandeid ning mina valmistasin ette oma postrit tutvustava teksti. Tekst sai päris hea aga postrite tutvustusringi aeg muudeti sujuvalt kohvipausiks ning sellega olid mu kohustused sel konverentsil peaaegu, et otsa lõppenud.

 Disain-veiniriiulid.

Konverentsi korraldajad olid koostanud ka omapoolsed ekskursioonid piirkonnas. Mu reisikaaslane võttis osa paadiretkest, mille jooksul ta oma väitel peamiselt ootas: kord bussi, kord paati, kord hotellinaasmist. Mina valisin teise ekskursiooni, mis viis mind kohaliku järve kaldale. Järve kallasrada oli laotud murtud kividest ning mu õhukeste taldadega vabaaja jalanõud, mis pole mõeldud pikkadeks jalutuskäikudeks, lubasid neil kividel mu tallaalused tuliseks teha. Järv ise oli sama huvitav kui Võrtsjärv oma kõige mittemidagiütlevamalt kaldalt vaadates. Ainuke huvitavam seik selle järvega oli see, et sinna oli sisse tunginud mingi üliaktiivne võõrliik-hüatsint, mille taimed olid veel mõned aastad tagasi kogu järve veepeegli ära katnud.

 Lauskmaainimesele muljetavaldavad värdperspektiivid.

Peale järvekalda külastasime üht veinikeldrit, mille hoone nägi välja nagu silinder ning kus polnud ühtegi trepiastet. Kogu korrustevaheline liikumine käis mööda silinderpinda kulgevat spiraalset kaldteed. Maitsta sai pool klaasikest kuiva valget vahuveini. Hoone avaldas suuremat muljet kui vein. 

 Noored viinapuud on torbikutesse aetud.

Pärast linna naasmist toimus konverentsi pidulik õhtusöök ning järgmisel päeval suundusime rongiga Portot väisama. Porto on selle riigi suuruselt teine linn ning nagu meilgi nääklevad suurimad ikka omavahel, et üks on ikka tunduvalt parem kui teine. Meid see nääklemine ei puudutanud ning nautisime täiel määral ilusat ilma ning kauneid linnavaateid. Vaated on tõesti vinged ning all jõe ääres kallastel saab ka mõnusalt kõhtu täita, kui selleks soov peaks olema. Sealsamas asub ka muljetavaldavalt kõrge metallist kaarsild, mille kohta kusagil kirjutati umbes nii, et "enne Eiffeli torni (metallkonstruktsioone) oli SEE kõige uhkem". Uhke oli ta küll.

 Portos Taylori veinikeldri terrassil. 

Porto tipphetkeks oli minu jaoks Taylori veinikeldri külastamine, mis andis võimaluse nautida erinevaid portveine. Nende maitstute hulgas oli ka üks valge portvein, mille tunnistasin sedavõrd heaks, et ostsin ühe pudeli ka kodumaale kaasa. 

 Maitsmislauake on juba kaetud.

Pärast Portost naasmist korjasin oma postri väljapanekult ära, pakkisin asjad ning hommikul asusimegi koduteele. Tagasitulek pidi kulgema marsruudil Aveiro-Lissabon-München-Tallinn-Tartu. Et aga Lufthansa töötajad olid otsustanud sama päeva hommikupoolikul streiki pidada, siis viibis meie äralend Lissabonist piisavalt kaua, et me ei jõudnud enam oma München-Tallinna otselennule. Selle tagajärel organiseeris lennufirma meile ööbimise ning uued lennud teekonnal München-Kopenhaagen-Tallinn. Kui edasipidised lennud läksid sujuvalt, siis mu pagas jõudis mulle järele alles neli päeva hiljem.

Isegi Bond teeb streigi peale nägusid.

Lõpp hea, kõik hea ning oskan vaid öelda, et kuigi mu seekordne tekst ehk erilist vaimustust välja ei näita, siis tegelikkuses meeldis mulle Portugalis väga ja loodan seda riiki veel mõni teine kord pikemalt väisata. Soovitan teilegi. 

Ajad lähevad edasi.

Kunagi oli Marko Sepa kodukaz.

Nüüd on http://www.facebook.com/AliceMegaaPonevElu

 

 

Ja juttu jätkub kauemaks.

 

Vagurad tallekesed.

Sel veebruarikuul on inimesed nii vagurad, et isegi keelitades ei tule keegi välja.

Ei meelita Raunot pehme Filipiini rummiga.
Ei meelita Kaarlit Pernod nimelise napsuga.
Ei meelita Tomi tumeda Krušovice õluga.

Ei meelita Silverit lauajalgpalliga.
Ei meelita Sandrat Epliku ja eliidiga.

Kaubaks ei lähe ka tasuta pizzad või muu.

Gert, Katerin ja mõned teised rügavad tööd teha - mõistetav.

Marguse või Glemmi Tartusse kutsumine on ka hetkel raskendatud.

 

Tehke siis lapsi või midagi, mida te passite niisama seal kodudes!

Tuttavad rajad.

Kui Taavi tuttavatele radadele jõudis, olid linnud juba lahkunud.

Näha oli ka ühe uue külalise paari päeva vanuseid jälgi.

Tahaks seda võõrast millalgi näost-näkku ka kohata.

 

Lühidalt Hong Kongist.

Lahkudes Filipiinidelt suundusime edasi Hong Kongi, kus meie seltskond oli plaaninud veeta oma retke viimsed päevad. Kuna peatselt oli tulemas Hiina uusaasta siis ütlesid luureallikad, et Hong Kongis on sel ajal liikumas rohkem külalisi kui tavaliselt ning olin meile varakult broneerinud soodsa ööbimiskoha. Hostel, mis sai välja valitud täiesti suvaliselt, osutus reaalsuses väga õnnestunud valikuks, sest  see asutus paiknes Tsim Sha Tsui piirkonnas otse Nathan roadi ääres, mille ligiduses paiknes ka enamus nendest objektidest, mida meie külastada soovisime. Maandusime Hong Kongis küllalt hilisel õhtutunnil ja suureks abiks oli sedapuhku hostelibroneeringuga kaasa tulnud kohale saamise kirjeldus. Asi läks niivõrd lihtsalt, et otse lennujaama terminali eest istusime liinibussile, mis meid suhteliselt kiire ajaga ning vähese rahakuluga otse hostelimaja ette toimetas. Hea on kasutada ühistransporti mis toimib olgugi, et sealsed kahekordsete busside juhid tundusid arvavat endid olevat pigem kartide roolis - sedavõrd vilgas oli nende liikumistempo nii sirgetel kui kurvides.

Kohale jõudes leidsime kiirelt üles oma hostelimaja Chung King Mansioni sissepääsu. Mansioni esimene korrus on täielikult täis pisikesi ärisid justkui oleksid sattunud endisele anne turule ning nende äride omanikud esindasid kõiksugu rahvuseid ja rasse. Esmamulje oli üsna segane. Et olime kohale jõudnud hilisel õhtutunnil, siis olid paljud neist ärimeestest jõudnud endid sealsamas suhteliselt purju juua ning valitses üsna lärmakas ning lõbus õhkkond. Nagu hiljem selgus oli meie maja sealkandis vist ainuke selletaoline rahvuste paabel, sest ülejäänud ehitised olid oma olemuselt ikka korralikumad kaubanduskeskused. Heal hostelil on ikka mitu nime ja nii oli ka meie omaga, sest sellel ööbimiskohal oli peale meie valitud Marco Polo veel umbes-täpselt kümme erinevat nime. Mingi omamoodi turundusstrateegia vist. Vastuvõtulauas magas neegrihärra. Härra oli vist eelnevalt omajagu kanepit suitsetanud, sest trepikoda lõhnas sedamoodi ning uni oli tal sügav. Teine, väheke selgem neegrihärra, kupatas oma uimase kompanjoni laua tagant minema ning võttis vastu mu broneeringupaberid. "Ahaa, mister Taavi L! Taavi L. Mister Taavi L," korrutas ta mõnusa aktsendiga seda nime omaette ning peatselt juhatati meid oma kambrikesse 16. korrusel.

 Meie roosa voodipesuga tuba neljale inimesele.

Pärast lahti pakkimist suundusime õhtusöögi otsinguile ning peale mõningast sekeldamist otsustasime ühe täiesti suvalise koha kasuks. Kui Filipiinidel oli inglise keel teine riigikeel, siis Hong Kongis sellist luksust ei ole ning meil oli tükk tegu, et oma tellimus tellitud saaks ning et ka toidud lauale jõuaks. Esitatud arve oli samuti meie jaoks täiesti arusaamatute konksudega aga kassa lõppsummaga olime nõus, sest see klappis meie arvestustega. Järgmisel päeval mansionist väljuda püüdes tegi Hong Kongi politsei selle uksel lauskontrolli ning nii pidime meiegi uuesti liftiga 16. korrusele sõitma, et sealt oma passid haarata ning nende abil tänavale pääseda. Suundusin Oti ja Silveriga meestele kohaselt Ladies marketile. Nimi on petlik ja kaupa pakuti seal ikka mõlemale sugupoolele. Eelinfo ütles seda, et ostmisel tuleb tingida ning see leidis peatselt praktikas kinnitust. Hinnad tuli ikka vähemasti poole väiksemaks kaubelda kuigi nii mõnigi asi oli juba algselt piinlikult odavas hinnaklassis. Turult liikusime edasi Hong Kongi ühele põhiatraktsioonile Hong Kongi saarel (meie ööbimispaik koos ülejäänud külastuspaikadega asetses HK mandriosas) - The Peak-ile. See kujutab endast saare kõrgemas osas asuva spetsiaalse maja katusel olevat vaateplatvormi. Ligi pääsemiseks soovitatakse kasutada trammi, mis mäkkesõidul võtab peaaegu 45 kraadiseid tõuse. Vaated vaadatud, pildid tehtud ja hot dogid söödud laskusime taas mäest alla ning metroorong transportis meid oma tuttavasse mansionisse.

Õhtusöögi arve aluseks olev paber.

The Peak-i tramm laskumas alumisse peatusesse.

Meie mansioni piirkond oli eriline segasummasuvila ning just sealkandis liikus hulgim erinevaid hangeldajaid. "Russia, russia, rolex, rolex" püüti meie tähelepanu võita, et ostaksime võltsitud firmakelli. Kauba vastu huvi näitamisel juhatati meid peatänavalt kõrvale kitsamatesse käikudesse. Läbi liftide ning koridoride suunati meid mõne hoone sisemusse, kus siis ühes väikses toakeses esitleti oma kohapealset kellavalikut ning pildikataloogi veel saada olevaga kaubaga. Samast sai ka võltsitud käekotte ning analoogseid võltskauba pakkujaid liikus seal parajalt palju. Lisaks neile hangeldajatele viibis seal teist samapalju ka rätsepa-ülikondade pakkujaid. See väljaminek jäi sedapuhku tegemata.

Kuigi ma siia päris kõike üles ei täheldanud, oli meie Hong Kongi külaskäik ikkagi väga üürike ning odavat kvaliteet-tehnikakraami me näiteks üles ei leidnudki. Siiski saime natuke aimdust, mida see linn endast kujutab ning miks just seda kanalit pidi euroopas palju võlts-kraami äri aetakse. Mõned hinnad on lihtsalt nii soodsad, et saavutatavad kasumimarginaalid kuvavad vägisi dollarimärgid silme ette.