Tundra 2010 juuni.

Sedapuhku siis jah kaugetel maadel jälle ära käidud.

Tundra on ilmselt koht kuhu minna kui tunned, et sul

on ruumi väheks jäänud. Tahad, et igal sammul ei kohtaks

sa tülpinud nägudega inimesi, tossavaid masinaid, räämas

majalogusid või teisest küljest puukidest pungil vösastikke.

Ruumi jagub kõigile ning kui oled endale sobiva mäetipu

suunaks valinud, siis tead, et et sul kulub sinnani koperdamiseks

nii mõnigi tund aega, kus segamatult omi mõtteid mõlgutada.

Samas võib pidevalt päris üksinda matkates igavaks

minna ning pealegi eksisteerib reaalne oht mõne tõusu,

languse või lihtsalt kivilasu peal enese vigastamiseks.

Seega tasuks vähemalt üks semu või seltsiline kaasa võtta.

Tundra ei ole tegelikult koht, kust imelisi elamusi otsida.

Ei ole seal silmipimestavalt kauneid vaateid ega

vaheldusrikast metsikut loodust. Kui otsid leiad

ehk mõne põhjapõdrasarve ning erilise vedamise

korral ehk mõne kolbagi. Üldiselt võid ennast

tunda võimsa suure olendina, sammudes olulise

probleemita läbi eriliselt tiheda kasepuude salu,

milles puude maksimumkõrgus on siiski vaid

30 sentimeetrit. Samas võid end tunda ka kohutavalt

väiksena, kõndides mööda mõnest järsemast mäeküljest,

kust on alla sadanud kivirahne, millede suurust

saab võrrelda minu Tartu kortermajaga.

Ent siiski elamused pole erakordselt suured.

Jääb vaid mõnus tunne vabadusest, värskusest

ning seljataha jäänud raskustest.