Pariisis 2.

Esimesel päeval käisime kohe Panteon'is. See on selline hiiglaslik kuppelehitis, mille esialgset otstarvet ma ei mäleta aga, mida praegusel hetkedel kasutatakse kuulsate (surnud) Prantsuse inimeste jäänuste ladustamiseks kivist kirstudesse. Juhan oli just piletimüüjale selgitamas, et ma olen EL'i kodanik ja 24 aastane, kuid dokumenti selle tõestamiseks ei ole, kui ma haarasin oma taskust passi ja purustasin oma unelmad saamaks tasuta sinna sisse. Maksin siis 8 eurot ja selle raha eest nägin Voltaire, Pierre ja Marie Curie ja teiste kivikirste, videoprogrammi Panteonis toimunust ning valges kostüümis tegelast, kes toksis Panteoni põrandasse mingisuguse oraga auku. Keegi meist sai ka turvamehelt tõrelda kui oli valju häälega hauarahupiirkonnas hüüatanud "POLE PAHA". Aga ei olnudki paha.

Seejärel jalutasime mööda Saint-Michel'i boulevardi kuni Seine jõeni ja otsustasin Juhaniga Notre Dame'is ära käia. Seal sees oli igasuguseid tähtsaid sündmuseid toimunud ja parajasti laulis kaa mingi lillas halatis noormees inglihäälel kauneid meloodiaid. Seest on see kirik muidugi väga suur. Muidu umbes samasugune nagu Horvaatias Zagrebis see teine kirik ainult, et mingi kolm korda pikem vist. Ja vitraažid olid vinged.

Samal õhtul ostsime Juhaniga pudeli veini, kaks head juustu ja lati salaamit. Tarbisime neid ja päev saigi otsa. Räägin siis vahele oma ööbimiskohast kah. Cambridge's suursuguse härraeluga harjunud Juhan pidi Prantsuse eliitülikoolis ilmselgelt oma õlad koomale tõmbama, sest tema sealne tuba on pindalalt umbes selline, et sinna mahub kõrvuti kaks tavalist üheinimesevoodit ning nende otsa veel kirjutuslaud. Ja ongi kõik! Hommikul jätsin Juhani tema hiiglaslikku ruumi kooliasju tegema ning läksin ise tagasi Saint-Micheli boulevardile. Seal võtsin hoo maha ja asusin poode külastama. Raamatupoodide valik oli üsna hea kuid eriti meeldis mulle need raamatupoed, kus oli ka plaadiosakond. Üks eriti väike pood osutus lõpuks neist parimaks, sest seal müüdi ikka igasugust vinüülikraami. Soulist ja funkist, hiphopi, grime ja dubstepini. Kõik kenasti eraldi oma lahtrites.

Pärast poode jõudsin jälle Notre Dame'ni ja kuna märkasin et selle katusel kõnnib inimesi otsustasin ise ka selle sissepääsu üles leida. Kiriku seest ma seda igatahes ei leidnud ja pealegi hakkas liginema kokkusaamisaeg Susiga. Astusin siis mingisuguse ringiga kokkusaamiskoha poole kui juba ta tuligi suvalises kohas mulle vastu. Eks Pariis ongi selline pisike koht, et põrkab tuttavatega tänaval kokku.

Susiga lõunastasime ja kooserdasime kuskil kohtades ringi kuni ta mainis, et peaks Notre Dame'is käima, sest ta pole seal käinud. Olin nõus ja kui ma teistele seda mainisin, et olen seal juba kolmandat korda 24 tunni jooksul siis võis jääda mulje mu usku pöördumisest.

Usku ma siiski pöördunud ei olnud aga selle peaks ka veel Notre Dame'st ära mainima, et seal ees kooserdab suur hulk mingisuguseid naisi, kes küsivad sult "do you speak english?" ja kui sa vastad jaatavalt siis nad näitavad sulle sildikest, kuhu on kirjutatud tekst sellest kuidas nad on Bosnia põgenikud ja nende laps vajab leukeemiaravimit. Arvestades oma Horvaatia kogemust ei tohiks selles piirkonnas küll enam erilist põgenemisvajadust olla. Aga no mine tea.

Samal õhtul läksime ka ühe kohaliku Eesti päritolu preili näituse avamisele ühte galeriisse. Nimeks oli Kaia Kiik ja pärast avamisel veini joomist andsime lubaduse hiljem tema poole edasi tähistama minna ning suundusime ise jõe äärde selleks ette valmistuma. Ettevalmistuseks ostsime Susi kohalikku lemmikalkoholi nimega "Pastis" ( hääldatakse pastiiiiiisss ). Mekkis nagu lagrits ja purju tegi hästi. Kaia poole jõudes oli seal juba ees kaks prantslast (üks galeriiomanik ja üks mingisugune veits tähtsam kunstikoguja), üks jaapanlanna, üks eesti tüüp ja üks saksa neiu oma kutiga. Pakuti Tai toitu. Maitses väga hästi kuniks olin suhu toppinud mingisuguse rabarberi välimusega taime, mis mu maitsemeeled viieks minutiks lõkkerežiimile lülitas. Jõime seal veel veini ja Pastis'i ning koju jõudsime Juhaniga umbes kella viieks. Susi jäi Kaia juurde metroo avamist ootama ja jõudis magama vist kella kaheksa paiku.

Järgmisel päeval õhtul käisime muuseumides ja La Defense'is Grande Arche't vaatamas. Seal oli ka jõululaat, kus kaunite jõulutulede ja jõulumuusika saatel jalutasid sulle jõulutunde suurendamiseks vastu kolm automaatidega relvastatud sõjaväelast. Eks neid liikus mujalgi aga seal olid nad eriti omas elemendis. Õhtul tegime ka Juhaniga peene õhtusöögi ühes kihtis üliväikeses kohas. Omanik tegi meile kaks napsu välja. Alguses vist midagi Sangrita sugust ja lõpetuseks Calvados. Enne selle koha leidmist mainisin Juhanile, et peame söögikohta ikka pingsalt valima, sest kui me kunagi kuulsaks saame ja kõiki hakkab huvitama, kus me omal ajal Pariisis resideerudes PIDEVALT viibisime siis oleks ju nõme kui selleks kohaks oleks mõni labane koht nagu pool6 Tartus. Valik sai tehtud hea ja piinlikkust pole vaja tunda.

Hommikul enne äralendu läksin veel, nagu euroopas joomiselt teisel kohal olevale rahvusele kombekohane, täpselt poodide avamise ajaks alkoholikauplusesse veini järele. Lõpetuseks mainin veel, et Pariisi pompsudel tundub olevat tunduvalt parem elu kui meie kohalikel. Üks oli isegi oma varanduse nööriga puu otsa tõmmanud, et see jõe kaldal jalutavaid inimesi ei segaks. Väga viisakas temast.