Lissabon sinise graduated filtri täiendusega. (et taevas sinisem paistaks)
Ühel argisel päeval saatis juhendaja mulle järjekordse e-kirja, millele sisule ma erilist tähelepanu ei pööranud. Kui ta aga veel samal päeval seda sama saadetist mulle meelde tuletas, siis korralikumal uurimisel selgus, et välja on pakutud võimalus külastada üht konverentsi Portugalis.
Paljud Portugali majad on välispidiselt kaetud-kaunistatud meie mõistes kirjude vannitoaplaatidega.
Kiiremas korras täitsin ning esitasin ära vastavad dokumendid, hankisime transpordi ning öömaja. Minu õnneks sain ka parajalt suure välise lisatoetuse, mis valdava osa mu tulevastest reisikulutustest kenasti ära kattis. Enne minekut meisterdasin valmis veel ka postri, mille olime suutnud konverentsi abstractide kogumikku sisse kaubelda. Väljatrükk tehti nagu magistritöö puhulgi - viimasel minutil. Ja nii tuligi jälle kätte see kurb kodumaalt lahkumise aeg.
Lissaboni tänav.
Varahommikune väljalend viis meid läbi Kopenhaageni Lissaboni. Kiire ümberistumise tõttu õnnestus Kopenhaageni lennujaamatöötajatel maha unustada mu kaaslase reisikohver, mis saadeti meile järgmiseks päevaks järele. Et Lissaboni jõudsime lõuna ajaks ning konverentsilinna meil sel päeval veel kiiret ei olnud, siis olime otsustanud põgusalt ka Portugali pealinnaga tutvust teha.
Tuulise ilmaga pole ookeani ääres eriti mõnus olla. Isegi mitte selge taevaga.
Lissaboni kohta võin huvilistele mainida nii palju, et mulle jättis see linn sellise mulje, nagu seal oleks palju nurgataguseid urkabaare, kohvikuid või poekesi, mida sealt siis avastada võiks. Kuna viibisin seal vaid lühidalt, siis sellise hubase mulje jättis mulle see esmakohtumine. Minusugusele kiirturistile võib soovitada linnast panoraamvaate saamiseks liftitorni külastust. Oli vaadet küll ja noh eks ta vist üks kohustuslik element ole selle linna juures nagu The Peak Hong Kongis.
Kalamees trotsib laineid ja tuult.
Õhtune rong viis meid veidi üle kahe tunniga meie konverentsilinna. Aveiro on väike linn Portugali rannikul, kus elab ligikaudu 80 000 inimest ning kus on ülikooli tõttu palju tudengeid. Nende omaduste tõttu sain ma oma mälusoppi järjekordse Tartut meenutava paiga nagu seda Hollandis oli Ghrghrhooningen.
3D-efektiga plaadid Lissaboni kesklinna majaseinal.
Mingil põhjusel on Aveirosse rajatud mõningad kanalid, kus peal gondlitega mugav turiste ringi sõidutada on. Aveiro keskuse osas on lisaks kanalitele veel üsna muhe kitsaste tänavatega vanalinna-tüüpi asustus, kus tudengid ilmselt üsna mõnusat ööelu elada saavad. Minu kohalviibimise aegu oli Portugali mõistes veel üsna külm ja väga palju rahvast väljas ei liikunud. Eks esmaspäev-teisipäev pole ka kodumaal just populaarseimad väljas jõlkumise päevad.
Element ühe eramu katusel.
Esimesed poolteist ametlikku konverentsipäeva istusime kenasti oma ettenähtud workshopis ja kui see läbi tehtud sai siis oli meil aega, et minna ja külastada Aveiro lähedal asuvat Costa Nova nimelist asulat. Kohapeal on kaks peamist vaatamisväärsust: ookeaniäärsed suured liivadüünid (ja ookean ise ka muidugi) ning triibulised majad. Ilm oli kenasti selge ja kuigi tegelikkuses kandsin ma kampsunit, tuulejopet ning mingi hetk võtsin kasutusele ka kindad-mütsi, siis sain tehtud hulgim fotosid, milledelt võiks järeldada, et olen taaskord sattunud Filipiinide laadsesse leitsakusse, kus on ennast mõnus pruuniks praadida.
Costa Nova triibumotiivid.
Nende fotode kahtlustäratavaks elemendiks on ainult see, et ühelgi pole näha pea ühtegi inimhingelist. Sellegipoolest jõudsime järeldusele, et kollektiivlepingu sõlmimine teemal "värvime kõik majad triibuliseks", on hea lihtne moodus turistide ligimeelitamiseks. Selles asulas oli veel ka pisike turg, koos üsna muljetavaldava värskete mereandide valikuga aga olgem ausad - ma ju ei hakka sealt endale ühtegi kaheksajalga või meremolluskit kaasa ostma - piirdud paari fotoklõpsuga ja nägamist!
Muhedad öised tänavad Aveiros.
Costa Novasse minekuks on soodsaim viis istuda Aveiro tsentris asuvas bussipeatuses sobivasse bussi. Kohalesõit on üsna vingerdava trajektooriga aga seda rohkem ongi näha ka muud kõrvalist asustust. Tagasi saab sama bussiliiniga, vastupidises suunas.
Lagunev maja Aveiros.
Portugali inimesed, kellega mina suhtlesin, ei olnud sellised ülielavad trilla-tralla lõunamaalased, keda ehk ekslikult ootasin. Ja see, et ma valesti eeldasin, oli mulle õnnelik eksimus, sest palju mõnusam on suhelda endasarnaste inimestega. Olid teised täitsa rahulikud ja ajasid tasapisi omi asju nagu meiegi siin külmal kodumaal. Portugallased on suured kalasööjad ning nende eriline rahvustoit on tursk. Kuivatatud ja soolatud tursk, mida siis enne roaks tegemist vees leotatakse, et soolasus väheneks ning liha taas pehmemaks muutuks. Pidavat väga maitsev olema ning värske tursk ei olevat üldse mitte see. Ma vist ei saanud proovida.
Märtsikuus on sidrunid ja apelsinid kenasti puudel.
Edasi kuulasime konverentsil meid huvitavaid ettekandeid ning mina valmistasin ette oma postrit tutvustava teksti. Tekst sai päris hea aga postrite tutvustusringi aeg muudeti sujuvalt kohvipausiks ning sellega olid mu kohustused sel konverentsil peaaegu, et otsa lõppenud.
Disain-veiniriiulid.
Konverentsi korraldajad olid koostanud ka omapoolsed ekskursioonid piirkonnas. Mu reisikaaslane võttis osa paadiretkest, mille jooksul ta oma väitel peamiselt ootas: kord bussi, kord paati, kord hotellinaasmist. Mina valisin teise ekskursiooni, mis viis mind kohaliku järve kaldale. Järve kallasrada oli laotud murtud kividest ning mu õhukeste taldadega vabaaja jalanõud, mis pole mõeldud pikkadeks jalutuskäikudeks, lubasid neil kividel mu tallaalused tuliseks teha. Järv ise oli sama huvitav kui Võrtsjärv oma kõige mittemidagiütlevamalt kaldalt vaadates. Ainuke huvitavam seik selle järvega oli see, et sinna oli sisse tunginud mingi üliaktiivne võõrliik-hüatsint, mille taimed olid veel mõned aastad tagasi kogu järve veepeegli ära katnud.
Lauskmaainimesele muljetavaldavad värdperspektiivid.
Peale järvekalda külastasime üht veinikeldrit, mille hoone nägi välja nagu silinder ning kus polnud ühtegi trepiastet. Kogu korrustevaheline liikumine käis mööda silinderpinda kulgevat spiraalset kaldteed. Maitsta sai pool klaasikest kuiva valget vahuveini. Hoone avaldas suuremat muljet kui vein.
Noored viinapuud on torbikutesse aetud.
Pärast linna naasmist toimus konverentsi pidulik õhtusöök ning järgmisel päeval suundusime rongiga Portot väisama. Porto on selle riigi suuruselt teine linn ning nagu meilgi nääklevad suurimad ikka omavahel, et üks on ikka tunduvalt parem kui teine. Meid see nääklemine ei puudutanud ning nautisime täiel määral ilusat ilma ning kauneid linnavaateid. Vaated on tõesti vinged ning all jõe ääres kallastel saab ka mõnusalt kõhtu täita, kui selleks soov peaks olema. Sealsamas asub ka muljetavaldavalt kõrge metallist kaarsild, mille kohta kusagil kirjutati umbes nii, et "enne Eiffeli torni (metallkonstruktsioone) oli SEE kõige uhkem". Uhke oli ta küll.
Portos Taylori veinikeldri terrassil.
Porto tipphetkeks oli minu jaoks Taylori veinikeldri külastamine, mis andis võimaluse nautida erinevaid portveine. Nende maitstute hulgas oli ka üks valge portvein, mille tunnistasin sedavõrd heaks, et ostsin ühe pudeli ka kodumaale kaasa.
Maitsmislauake on juba kaetud.
Pärast Portost naasmist korjasin oma postri väljapanekult ära, pakkisin asjad ning hommikul asusimegi koduteele. Tagasitulek pidi kulgema marsruudil Aveiro-Lissabon-München-Tallinn-Tartu. Et aga Lufthansa töötajad olid otsustanud sama päeva hommikupoolikul streiki pidada, siis viibis meie äralend Lissabonist piisavalt kaua, et me ei jõudnud enam oma München-Tallinna otselennule. Selle tagajärel organiseeris lennufirma meile ööbimise ning uued lennud teekonnal München-Kopenhaagen-Tallinn. Kui edasipidised lennud läksid sujuvalt, siis mu pagas jõudis mulle järele alles neli päeva hiljem.
Isegi Bond teeb streigi peale nägusid.
Lõpp hea, kõik hea ning oskan vaid öelda, et kuigi mu seekordne tekst ehk erilist vaimustust välja ei näita, siis tegelikkuses meeldis mulle Portugalis väga ja loodan seda riiki veel mõni teine kord pikemalt väisata. Soovitan teilegi.
