Võsul.

Käisin Võsul sünnipäeval.

Turjalt kasvas välja hobune :S

Purki küll.

Ostsin gaasi.

Sai vale otsikuga.

Nüüd müün seda.

Mõttetera!

Paigaldasin lõpuks autole Tomi kingitud vett tõrjuva aknavaha.

Nüüd raudselt suve lõpuni enam vihma ei saja.



Gruusia panoraamid.

Gruusia jutud.

 Pikalt planeerimata Gruusia reis sai siis nüüd lõpuks ära tehtud

ning elamused on veel värsked, mistõttu oleks ehk tark midagi

kirja panna. Niisiis maandusin ühel kenal suvepäeval koos kahe

kaaslasega lämbes Tbilisis ning asusime kibekiirelt läbi viima

Gruusia ülevaatamist. Et maaelu piilumise kõrvalt pealinn nägemata

ei jääks, siis jäime esimeseks paariks päevaks justnimelt sinna pidama.

Tutvusime kohaliku taristuga ja ööeluga. Üks kaaslane arvas, et täpselt

nagu Kaunases. Ma päris ei nõustu. Pealinn tõi kohe alguses välja selle

maa kahepalgelisuse. On näha (ja meile on läbi meediakanalite näidatud),

et see riik pürgib euroopalike väärtuste poole ent kohapeal ringeldes on

siiski tugevalt üle käimas lõunapoolsetele riikidele iseloomulikud tunnused.

Piiksutavad autod, kaootiline liiklemisstiil, kodutud koerad, rääbakad

rämpsust kokku visatud majad jms. Sinna hulka mõned nooblid läänelikud

ehitised ja üllatavalt ka üksikud üsna arukalt tehtud IT lahendused.

Nagu ülemiselt pildilt näha käisime kaaslastega ka ehtsates mägedes.

Pildil istun kusagil Kazbegi kandis ühe väiksema künka otsas.

Tbilisist suundusimegi otse Kazbegi mägede vahele, mis on üsna

ligidal Venemaa piirile. Kohapeal saime sinasõpradeks kohaliku

mägedevahelise eluga. Enamusel perekondadel on kodus lehm või paar

või rohkem. Kuna mägede vahel on majadele vähe ruumi siis ei tule

laiutavad siseõued kõne alla ning seetõttu on kohalike lehmad kõik

vabapidamisel ja tammuvad kusagil küla vahel või mägedes ringi.

Mõned neist lehmadest tulevad ka ööseks töölt kodudesse magama,

kus neid ilmselt lüpstakse. Saadud piimast teevad kohalikud oma

juustu, hapukoort, jogurtit jms tooteid. Vabalt ringitammuvad

lehmad tähendavad seda, et nad liiguvad kõikjal, mistõttu

absoluutselt kogu külade ja mägede ala on täis sõna otseses

mõttes sitta. Kõik kohad on seda täis aga kuna mind iseenesest

see sitt ei häiri siis sitta sellega.

Ülal oleval pildil liiguvad kohalikud mehed tööle.

Kuna kohapeal asjatades selgus, et sealt läheb jalgsimatkarada

üles Kazbegi mäkke (5000+ m) ning kusagil poole selle tee peal

asub ka liustik, siis minu jaoks oli päevaplaan tehtud. Kuna ma

oma lühikese elu jooksul veel ühtegi liustikku polnud kohanud,

asusin hommikul veepudel, vahetusriided ja lõunasöök kaasas

teele liustikku poole. Teepikkus sinna oli umbkaudu 10-12 km

ning tõusu selle jooksul 2 km. Olin eneselegi ootamatult tempokas

ning möödusin tee peal minust kaks tundi varem alustanud

norrakatest. Nelja tunni pärast olin puruväsinuna ja läbihigistanuna

kohal. Täitsa liustiku peal.

Ülemisel pildil vaatan, kust ma olen tulnud.

Alumisel pildil vaatan, kuhu ma pean minema.



See mägedevaheline liikumine lisab tasaselt maalt tulnud

inimesele veel ühe mõõtme. Kui sa oma öömaja trepilt vaatad

naabri maja poole, mis asub sinu majast kõrgemal, siis pole

see nagu midagi erilist. Aga kui sellest majast kõrgemal on mingisugune

mäekülg, kus kusagil kõrgel söövad lehmad; lehmadest kaugelt kõrgemal

ülevalpool on mäekünka tipp; sellest kõrgemal on teine mäetipp, mille otsas

on kirik; sellest kõrgemal on veel üks mäetipp, mille tagant paistab veel üks -

veel kõrgem mäetipp. No tuleb ikka pea kuklasse ajada, et ümberkaudset

hoomata saaks.

Alumisel pildil olen liustiku serva peal.

Pärast kõiki neid mägesid, higi ja sitta liikusime masrhutkaga

(väikebussid, milledega käib enamus kohalikust reisijateveost)

tagasi Tbilisisse ning saime endale suhteliselt soodsalt taksojuhi,

kes meid Borjomi viis. Tee pealt nägime sõjapõgenikele ehitatud

asulaid ning okupeeritud Lõuna-Osseetia alade piire.

Borjomis midagi väga erilist ei toimunudki peale selle, et mu

reisikaaslased said kodust halbu uudiseid. Seepeale otsustasime

pingeid maandada ning pärast teist pudelit brändit leidsime end

kohalikega Stalini teemadel vaidelemast. Ärkasin riided seljas

(aga nagu alati omas voodis!)

Alumisel pildil on meie Borjomi ööbimiskohast avanev pilt.

Borjomis käisime veel kohalikus mineraalvee basseinis ujumas

ning järgneval hommikul sõitsime rongiga Tbilisisse tagasi.

Rõngisõit kestis 5 tundi ning pilet maksis umbes 1 eur.

Seejärel suundusime kohalikku Khaketi veinipiirkonda, kust on

pärit paljud Gruusia parimad veinid. Selgus, et selle piirkonna

pealinn on saanud mingisuguse rahastuse ning absoluutselt kogu

kesklinn oli üles kaevatud ning kõik ehitised restaureerimisel

või rajamisel. See tundus veidi ärevusttekitav ning ka kohalikud

taksojuhid ei saavutanud meiega ühist keelt. Peatselt leidis meid

aga üles üks kohalik inglise keelt valdav härra, kes oli lahkelt

nõus meid terve järgmise päeva 25 euro eest ringi sõidutama

ning degusteerimistele vedama. Nii sai meie viimane suurem

mure lihtsa lahenduse ja järgneva päeva veetsimegi paremaid

ja kehvemaid veine maitstes.

Alumisel pildil on meie Telavi ööbimiskoha magamistuba,

mis oli suurem kui terve mu korter. Süüa anti ka erakordselt hästi.

Mis siis kokkuvõtteks öelda. Täitsa vahva maa on see Gruusia.

Olgugi, et me kuulsat kohalikku sašlõkki ei saanudki.

Olgugi, et kogu grusiinide kempsust allatõmmatav kraam

läheb otse jõgedesse. Olgugi, et tegemist pole noobli

lääneriiigiga - Gruusiat läksime me vaatama ja seda me ka saime.

Oli vahva.