Head fotod.

Sel nädalal on silma jäänud kaks väga head eestlaste tehtud fotot.

http://fotokala.ee/pildid/700/4/47872.jpg

Autor: Tanel Tuhkanen

 

http://sphotos-e.ak.fbcdn.net/hphotos-ak-prn1/64039_552888658073239_751883273_n.jpg

Autor: Jelena Rudi



Taimed.

Foto.

Veits lendamist.

16.01.2012
Tallinn - helsingi - Hong-kong   saabumine 15:30
Hong-kong – manila 19.30 – 21.30
Manila – kalibo 23.00 – 00:00

20.01.2012

Kalibo – manila 9.30 – 10.30
manila – puerto princesa  16.00 – 17.15

25.01.2012

Busuanga – manila 9:55 – 10:55

28.01.2012

Manila – hong-kong 7:55 – 9.55

31.01.2012
hong.kong - helsingi - tallinn

Lind.

Rootsiitsitaja.

Lind.

Kanepilind siis.

Jaht.

Täna oli instituudi sügisene jaht,

Kohe esimese ajuga saadi kätte kolm põtra ja üks seapõrsas.

Kurioossel kombel oli ühe põdra kõhus kaks varajast loodet.

Kahju aga no mis sa ikka tagantjärgi teed.



Varahommikune mõttetöö.

Täna läks uni tunnike enne äratust kaduma ning lage

põrnitsedes avastasin, et mu laelambi säästupirn teeb

umbes-täpselt samasuguse intervalli järel, kui suitsuanduri

töökorda kinnitav LED-lamp, samuti väikse valgussähvatuse.

Peas hakkasid pöörlema erinevad teooriad miks see nii peaks

olema, lõpetades ideega sellest kuidas "suur vend" sinna

pealtkuulamiseks mingi aparaadi on paigaldanud.

Laelamp on ju ikkagi väljalülitatud asendis ja kusagilt

peab see energia tulema, et LED-ile analoogselt vilkuda.

Patarei? Müstiline elektromagnetkiirgus? Poltergeist?

Et mitte uudishimus edasi vireleda, siis otsustasin

tänapäevasele kiirelt muutuvale infoühiskonnale

kohaselt probleemi lahendust guugeldada.

Ma ennast väga kindlalt elektrisse puutuvates

võõrkeelsetes väljendites ei tunne aga nii palju ma

arvan aru saavat, et tundub nagu elektrijuhtmestik käitub

antud juhul pisikese kondensaatorina (no umbes nagu

aku aga mitte päris - guugelda kui ei tea misasi on

kondensaator ja teada tahad!) kuhu juhtmestiku

neutraalsoone (osad nimetavad seda ka ekslikult

maanduseks) kaudu tekib imeväikese voolu tõttu

lõpuks piisavalt suur laeng, et korraks säästupirni

käivitusvilgutus ära käiks. Jällegi üks tore näide

energiakadudest võrgus.

 

Kes arvab, et rohkem huvi tunneb asja vastu või

soovib mu tõlgendust üle kontrollida saab seda teha siit:

http://www.thenakedscientists.com/forum/index.php?topic=43577.0

 

 

Üks moment.

Tabasin end just hetk tagasi olukorrast, kus mu ühes käes oli

paarsada eurot ja teise käega kallasin kraanikausist rummi

ning kokakoolat alla. Thuglife :)

Sügis Tartus.

Soomes.

Osav.

Mul õnnestus rattaga sõites kontroll kaotada

ja näole maanduda. Lisaks marrastatud põsele, lõuale, ninale ning

katkisele kulmule hakkas täna hommikul trenniks sooja tehes kael

tugevat torkevalu tegema. Tegin siis väikese hinnaalandusega

treeningu ära ja puhkasin ülejäänd aja kaela. Kuna õhtuks asi ei

paranenud, siis käisin igaks juhuks traumapunktis ülevaatusel,

kuna see on mul ju nii ligidal siin. Minu rõõmuks diagnoositi

lihasvalu, mida ma ka eeldasin, kuna valu meenutas mulle üht

varasemat seljajama. Nägu ka paraneb vaikselt kuigi praegu

saan rahuloleval muigel inimesi poodides hirmutamas käia.

 

Pühapäeval püüan veel paintballi lahingust osa võtta.

Tähelepanek.

Ameeriklaste loogika: kui mõni esinemine väga meeldib,

siis karju samal ajal nii kõvasti, et sa mingi hinna eest

seda esinemist ei kuuleks.

 

 



Kõndimas.

Kõverpeegeldus.

Niimoodi peegeldusid viljamahutid mu naabermaja aknaklaasilt.

Mets.

Nostalgia.

Kuulsin täna raadiost seda lugu.

Endiselt jube hea.

http://www.myspace.com/dallasmarlow/music/songs/your-new-girlfriend-38113359



Kuivi rada Põhja-Soomes.

Käisin Põhja-Soomes Karigasniemi ligidal matkarajal.

Matkasime seal 5 päeva, mille jooksul läbisime veidi

üle 80 km. Tegin ka pilte meie uuele poistebändile.

Võsul.

Käisin Võsul sünnipäeval.

Turjalt kasvas välja hobune :S

Purki küll.

Ostsin gaasi.

Sai vale otsikuga.

Nüüd müün seda.

Mõttetera!

Paigaldasin lõpuks autole Tomi kingitud vett tõrjuva aknavaha.

Nüüd raudselt suve lõpuni enam vihma ei saja.



Gruusia panoraamid.

Gruusia jutud.

 Pikalt planeerimata Gruusia reis sai siis nüüd lõpuks ära tehtud

ning elamused on veel värsked, mistõttu oleks ehk tark midagi

kirja panna. Niisiis maandusin ühel kenal suvepäeval koos kahe

kaaslasega lämbes Tbilisis ning asusime kibekiirelt läbi viima

Gruusia ülevaatamist. Et maaelu piilumise kõrvalt pealinn nägemata

ei jääks, siis jäime esimeseks paariks päevaks justnimelt sinna pidama.

Tutvusime kohaliku taristuga ja ööeluga. Üks kaaslane arvas, et täpselt

nagu Kaunases. Ma päris ei nõustu. Pealinn tõi kohe alguses välja selle

maa kahepalgelisuse. On näha (ja meile on läbi meediakanalite näidatud),

et see riik pürgib euroopalike väärtuste poole ent kohapeal ringeldes on

siiski tugevalt üle käimas lõunapoolsetele riikidele iseloomulikud tunnused.

Piiksutavad autod, kaootiline liiklemisstiil, kodutud koerad, rääbakad

rämpsust kokku visatud majad jms. Sinna hulka mõned nooblid läänelikud

ehitised ja üllatavalt ka üksikud üsna arukalt tehtud IT lahendused.

Nagu ülemiselt pildilt näha käisime kaaslastega ka ehtsates mägedes.

Pildil istun kusagil Kazbegi kandis ühe väiksema künka otsas.

Tbilisist suundusimegi otse Kazbegi mägede vahele, mis on üsna

ligidal Venemaa piirile. Kohapeal saime sinasõpradeks kohaliku

mägedevahelise eluga. Enamusel perekondadel on kodus lehm või paar

või rohkem. Kuna mägede vahel on majadele vähe ruumi siis ei tule

laiutavad siseõued kõne alla ning seetõttu on kohalike lehmad kõik

vabapidamisel ja tammuvad kusagil küla vahel või mägedes ringi.

Mõned neist lehmadest tulevad ka ööseks töölt kodudesse magama,

kus neid ilmselt lüpstakse. Saadud piimast teevad kohalikud oma

juustu, hapukoort, jogurtit jms tooteid. Vabalt ringitammuvad

lehmad tähendavad seda, et nad liiguvad kõikjal, mistõttu

absoluutselt kogu külade ja mägede ala on täis sõna otseses

mõttes sitta. Kõik kohad on seda täis aga kuna mind iseenesest

see sitt ei häiri siis sitta sellega.

Ülal oleval pildil liiguvad kohalikud mehed tööle.

Kuna kohapeal asjatades selgus, et sealt läheb jalgsimatkarada

üles Kazbegi mäkke (5000+ m) ning kusagil poole selle tee peal

asub ka liustik, siis minu jaoks oli päevaplaan tehtud. Kuna ma

oma lühikese elu jooksul veel ühtegi liustikku polnud kohanud,

asusin hommikul veepudel, vahetusriided ja lõunasöök kaasas

teele liustikku poole. Teepikkus sinna oli umbkaudu 10-12 km

ning tõusu selle jooksul 2 km. Olin eneselegi ootamatult tempokas

ning möödusin tee peal minust kaks tundi varem alustanud

norrakatest. Nelja tunni pärast olin puruväsinuna ja läbihigistanuna

kohal. Täitsa liustiku peal.

Ülemisel pildil vaatan, kust ma olen tulnud.

Alumisel pildil vaatan, kuhu ma pean minema.



See mägedevaheline liikumine lisab tasaselt maalt tulnud

inimesele veel ühe mõõtme. Kui sa oma öömaja trepilt vaatad

naabri maja poole, mis asub sinu majast kõrgemal, siis pole

see nagu midagi erilist. Aga kui sellest majast kõrgemal on mingisugune

mäekülg, kus kusagil kõrgel söövad lehmad; lehmadest kaugelt kõrgemal

ülevalpool on mäekünka tipp; sellest kõrgemal on teine mäetipp, mille otsas

on kirik; sellest kõrgemal on veel üks mäetipp, mille tagant paistab veel üks -

veel kõrgem mäetipp. No tuleb ikka pea kuklasse ajada, et ümberkaudset

hoomata saaks.

Alumisel pildil olen liustiku serva peal.

Pärast kõiki neid mägesid, higi ja sitta liikusime masrhutkaga

(väikebussid, milledega käib enamus kohalikust reisijateveost)

tagasi Tbilisisse ning saime endale suhteliselt soodsalt taksojuhi,

kes meid Borjomi viis. Tee pealt nägime sõjapõgenikele ehitatud

asulaid ning okupeeritud Lõuna-Osseetia alade piire.

Borjomis midagi väga erilist ei toimunudki peale selle, et mu

reisikaaslased said kodust halbu uudiseid. Seepeale otsustasime

pingeid maandada ning pärast teist pudelit brändit leidsime end

kohalikega Stalini teemadel vaidelemast. Ärkasin riided seljas

(aga nagu alati omas voodis!)

Alumisel pildil on meie Borjomi ööbimiskohast avanev pilt.

Borjomis käisime veel kohalikus mineraalvee basseinis ujumas

ning järgneval hommikul sõitsime rongiga Tbilisisse tagasi.

Rõngisõit kestis 5 tundi ning pilet maksis umbes 1 eur.

Seejärel suundusime kohalikku Khaketi veinipiirkonda, kust on

pärit paljud Gruusia parimad veinid. Selgus, et selle piirkonna

pealinn on saanud mingisuguse rahastuse ning absoluutselt kogu

kesklinn oli üles kaevatud ning kõik ehitised restaureerimisel

või rajamisel. See tundus veidi ärevusttekitav ning ka kohalikud

taksojuhid ei saavutanud meiega ühist keelt. Peatselt leidis meid

aga üles üks kohalik inglise keelt valdav härra, kes oli lahkelt

nõus meid terve järgmise päeva 25 euro eest ringi sõidutama

ning degusteerimistele vedama. Nii sai meie viimane suurem

mure lihtsa lahenduse ja järgneva päeva veetsimegi paremaid

ja kehvemaid veine maitstes.

Alumisel pildil on meie Telavi ööbimiskoha magamistuba,

mis oli suurem kui terve mu korter. Süüa anti ka erakordselt hästi.

Mis siis kokkuvõtteks öelda. Täitsa vahva maa on see Gruusia.

Olgugi, et me kuulsat kohalikku sašlõkki ei saanudki.

Olgugi, et kogu grusiinide kempsust allatõmmatav kraam

läheb otse jõgedesse. Olgugi, et tegemist pole noobli

lääneriiigiga - Gruusiat läksime me vaatama ja seda me ka saime.

Oli vahva.



Varahommik Võhandul.

Mets.

Panen särgipildi ka siia.

Pildid zeniidiga.

 Rapsipõld Määrastus.

 Margus metsas.

 Öömaja metsas.

Paps tööl.

Varahommik metsas.

Räpinas.

 RB räpiloost tuntud kotkakull.

 Kuulus Räpina hõljuv redel.