Kukemetsa.

Istanbul, Türgi.

Pärast mõningast kodumaal ringireisimist õnnestus taaskord külastada üht riiki, mis senimaani veel rännuteedelt kõrvale on jäänud. Ühel kenal kolmapäeval võtsin ette tee Tartust Riiga, et jõuda mu koduülikooli poolt tasutud lennule Istanbuli. Suuri eelteadmisi mul Türgi kohta ei olnud ning see andis ka suurema kohustuse asjaga kohapeal tõsisemalt tutvuda. Kuna visiidi põhieesmärk oli osavõtt teatavast kursusest, siis ei jäänud paraku eriti palju aega tõeliselt põhjalikeks uuringuteks. Teatava eelise andis siiski hotelli asukoht, mis oli Istanbuli kesklinnast ning peamistest turismimagnetitest piisavas kauguses. Eelis oli see sellepärast, et äärelinna korterelamud ja muud uberikud näitavad palju ilmekamalt seda n.ö. tavalise Türgi inimese tavalist elamist, mis ongi ju huvitav. Istanbuli elamurajoonid olid vaheldusrikkad. Oli väiksemate ühe-püstakuga majade tihedaid kobaraid järskudel mäekülgedel. Oli kolmekordseid kortermaju merekaldal koos kanu ja prügi täis õuedega. Peaaegu iga maja all oli mingi äri - olgu see siis toidupood, söögikoht, juuksur või midagi muud. Teiseks asukoha eeliseks võib lugeda seda, et see sundis kasutama kohalikku ühistransporti suuremal määral kui tavaliselt mõnes euroopa suurlinnas. Hotellist linna pääsemiseks pidi sõitma umbes poolteist tundi bussiga, et jõuda metroopeatusesse. Metroorongiga tuli teha sõit trammipeatuseni ning sealt siis trammiga kuni kesklinnani. Bussis korjas piletiraha kord bussijuht, kord vormiriietuseta reisisaatja - sõltuvalt bussisõidu kellaajast. Päris piletit selle raha eest ei saanudki aga kes see neid paberilipakaid ikka kogub. Kogu see rohkem kui kahetunnine ühistranspordiretk läks kokku maksma umbkaudu 3 eurot. Taksoga sõites oleks kulunud umbes 40 sama rahaühikut. Jõudes turistile kohustuslikule alale Istanbuli kesklinnas tundsin end umbes samamoodi kui gümnaasiumi ajal reedeti Tartu bussijaamas sel hetkel, kui Räpina buss oli just ette sõitnud. Tunned, et sa pole enam indiviid vaid osa massist, mis püüab mingit eesmärki saavutada. Karjaefekt ilmselt. Rahvast oli palju olenemata sellest, et kõrghooaeg pidavat läbi olema. Hagia Sophia mus kirgastusmomenti ei tekitanud - põhjus ilmselt selles, et olen selle hoone kohta päris mitmeid põhjalikke dokumentaale näinud ning teadsin, mida oodata. Hoone on väljast jabur ja seest suurustlev. Sultani palee ja sinine mošee ei tekitanud samuti suuremat sorti vaimustust. Hoopis huvitavam tundus Hagia Sophia tagant mäest alla suunduv kitsas mägitänav ning sultanipalee taga Marmara mere ääres kala püüdvad kohalikud. Kui keegi soovib Istanbuli oma tüdruksõbraga kudrutama minna, siis suuremat sorti armutuvikeste kogunemiskoht oli paleest väljas müüri äärses pargitukas. Vallalistele noormeestele informatsiooniks nii palju, et Türgi naisterahvad on täitsa nägusad aga arvestama peab sellega, et karvakasv on võrreldav keskmise Eesti mehe omaga (pardon). Türgi koerad magavad. Magavad suvalistes kohtades ja nii nagu nad oleksid surnult külili kukkunud. Teine variant on, et nad on suvalistes kohtades surnult külili kukkunud aga usun siiski, et esimene variant on tõenäolisem. Tänavakaubandus on lärmakas ja valikuterohke. Kellele meeldib tingida siis andku minna. Kellele Poola liiklus liiast on, sellele soovitaks Istanbuli tänavatele autoroolis mitte pürgida. Liiklus on julge, julm, täpne, kiire. Normaalsed on möödumised teepervelt paremalt poolt ning reavahetused üle nelja rea, pikivaheks ei ole ruumi. Liinibussi juhtidel on ilmselt võistlus, kes kui palju ringe suudab päevaga läbida. Süüa antakse hästi, kui tead kust seda leida. Kesklinna kebab oli selle 2,5 euro eest kuiv ja väike pettumus. Aega oli vähe aga isegi selle vähesega suutsin selle tunde kätte saada, mida see riik endast kujutab ning mis tal pakkuda võib olla. Usun, et koduigatsuse tekkimisest jäi puudu kolm päeva.

P.s. Tom, õlu on umbes poole kallim kui Eestis ja valik on kesine.