bach

Toyota

Jaht.

Instituudil oli jaht. Varsti saab vorsti.

Pilved.

Hülge möla.

Uuem photoshop tikib päris kenasti panoraami kokku.

Biiti olen ka teinud viimastel õhtutel.

Ülikoolis.

Selline katse tiksub praegu ühest pikemast seeriast.

Trepp.

Sügis on käes ja asjad muutuvad. Ülikoolis tõotab huvitavam

periood alata ning ära pean ostma ka uue auto. Viimane

nädalavahetus oli üle aegade nõnda vägev, et ei oskagi praegu

kuidagi kommenteerida. Korjake siis värvilisi lehti ja kleepige

neist pilte kokku.

Kukemetsa.

Istanbul, Türgi.

Pärast mõningast kodumaal ringireisimist õnnestus taaskord külastada üht riiki, mis senimaani veel rännuteedelt kõrvale on jäänud. Ühel kenal kolmapäeval võtsin ette tee Tartust Riiga, et jõuda mu koduülikooli poolt tasutud lennule Istanbuli. Suuri eelteadmisi mul Türgi kohta ei olnud ning see andis ka suurema kohustuse asjaga kohapeal tõsisemalt tutvuda. Kuna visiidi põhieesmärk oli osavõtt teatavast kursusest, siis ei jäänud paraku eriti palju aega tõeliselt põhjalikeks uuringuteks. Teatava eelise andis siiski hotelli asukoht, mis oli Istanbuli kesklinnast ning peamistest turismimagnetitest piisavas kauguses. Eelis oli see sellepärast, et äärelinna korterelamud ja muud uberikud näitavad palju ilmekamalt seda n.ö. tavalise Türgi inimese tavalist elamist, mis ongi ju huvitav. Istanbuli elamurajoonid olid vaheldusrikkad. Oli väiksemate ühe-püstakuga majade tihedaid kobaraid järskudel mäekülgedel. Oli kolmekordseid kortermaju merekaldal koos kanu ja prügi täis õuedega. Peaaegu iga maja all oli mingi äri - olgu see siis toidupood, söögikoht, juuksur või midagi muud. Teiseks asukoha eeliseks võib lugeda seda, et see sundis kasutama kohalikku ühistransporti suuremal määral kui tavaliselt mõnes euroopa suurlinnas. Hotellist linna pääsemiseks pidi sõitma umbes poolteist tundi bussiga, et jõuda metroopeatusesse. Metroorongiga tuli teha sõit trammipeatuseni ning sealt siis trammiga kuni kesklinnani. Bussis korjas piletiraha kord bussijuht, kord vormiriietuseta reisisaatja - sõltuvalt bussisõidu kellaajast. Päris piletit selle raha eest ei saanudki aga kes see neid paberilipakaid ikka kogub. Kogu see rohkem kui kahetunnine ühistranspordiretk läks kokku maksma umbkaudu 3 eurot. Taksoga sõites oleks kulunud umbes 40 sama rahaühikut. Jõudes turistile kohustuslikule alale Istanbuli kesklinnas tundsin end umbes samamoodi kui gümnaasiumi ajal reedeti Tartu bussijaamas sel hetkel, kui Räpina buss oli just ette sõitnud. Tunned, et sa pole enam indiviid vaid osa massist, mis püüab mingit eesmärki saavutada. Karjaefekt ilmselt. Rahvast oli palju olenemata sellest, et kõrghooaeg pidavat läbi olema. Hagia Sophia mus kirgastusmomenti ei tekitanud - põhjus ilmselt selles, et olen selle hoone kohta päris mitmeid põhjalikke dokumentaale näinud ning teadsin, mida oodata. Hoone on väljast jabur ja seest suurustlev. Sultani palee ja sinine mošee ei tekitanud samuti suuremat sorti vaimustust. Hoopis huvitavam tundus Hagia Sophia tagant mäest alla suunduv kitsas mägitänav ning sultanipalee taga Marmara mere ääres kala püüdvad kohalikud. Kui keegi soovib Istanbuli oma tüdruksõbraga kudrutama minna, siis suuremat sorti armutuvikeste kogunemiskoht oli paleest väljas müüri äärses pargitukas. Vallalistele noormeestele informatsiooniks nii palju, et Türgi naisterahvad on täitsa nägusad aga arvestama peab sellega, et karvakasv on võrreldav keskmise Eesti mehe omaga (pardon). Türgi koerad magavad. Magavad suvalistes kohtades ja nii nagu nad oleksid surnult külili kukkunud. Teine variant on, et nad on suvalistes kohtades surnult külili kukkunud aga usun siiski, et esimene variant on tõenäolisem. Tänavakaubandus on lärmakas ja valikuterohke. Kellele meeldib tingida siis andku minna. Kellele Poola liiklus liiast on, sellele soovitaks Istanbuli tänavatele autoroolis mitte pürgida. Liiklus on julge, julm, täpne, kiire. Normaalsed on möödumised teepervelt paremalt poolt ning reavahetused üle nelja rea, pikivaheks ei ole ruumi. Liinibussi juhtidel on ilmselt võistlus, kes kui palju ringe suudab päevaga läbida. Süüa antakse hästi, kui tead kust seda leida. Kesklinna kebab oli selle 2,5 euro eest kuiv ja väike pettumus. Aega oli vähe aga isegi selle vähesega suutsin selle tunde kätte saada, mida see riik endast kujutab ning mis tal pakkuda võib olla. Usun, et koduigatsuse tekkimisest jäi puudu kolm päeva.

P.s. Tom, õlu on umbes poole kallim kui Eestis ja valik on kesine.

Õunad.

Üks pilt.

Hip hop festivalil.

Ajaloolised fotod.

Ustav ratsu varsti lammutuses.

Kunda.
Toolse.

Rutja.

Käisin põhjarannikul. Kutsusin ka kaaslasi seltsiks aga

potentsiaalsetel kaaslastel oli palju toredamaid asju teha

nagu näiteks kanalisatsiooni ehitamine või kujundustööd.

Rannaidüll prügiga.

Kabli.

Loojang.

Turist

Digifoto.

Õhtused täheldused.

Viimased paar nädalat on olnud teistsugused kui muidu. Mitte, et kõik kardinaalselt muutunud oleks aga tegemisi on sedapuhku nii mitmest erinevast suunast ja nii palju, et pole varem nii laiahaardeliselt tegemistes olnud. Tundub, et ma pole ka võimeline kõike korraga kvaliteetselt ära lahendama. Seega oleks aeg maha istuda ja plaani pidada aga ei saa, sest kohustused ootavad. Eks näis kuidas see asi kõik laheneb - võibolla rahakott kannatab selle all, võibolla mitte. Püüan mõne digifoto ka teha millalgi.

Mägistarter.

Linnamäe hüdroelektrijaamas ja mujalgi.

Eile tegin pikema tiiru Eesti hüdroelektrijaamade radadel.

Noh erialane ekskursioon või nii. Ring tuli selline: Väike-Kamari

Põltsamaa külje all, Kaunissaare Kehra kõrval, vahelduseks ilma

elektrijaamata Jägala juga, siis Jägala HEJ ning seal samas ligidal

asuv Linnamäe HEJ, kus on tehtud ka üleval paiknev pilt, seejärel

Lahemaa rahvuspargis lähestikku paiknevad endine Nõmmeveski

jaam koos joaga ning Joaveski jaam terve joastikuga. Viimaseks jäi

tagasiteel Piibe maantee ääres asetsev Soodla hüdroelektrijaam.

Ilm oli kah täitsa kena.

Kask.

Kord põhikoolis oli üks õpetaja perekonnanimega Kask.

Mõned kutsusid teda ka kašelotiks.

Kašelott e. võidisvaal on suurim hammasvaalaline,

tema pikkus ulatub 20 meetrini. Peaaegu kolmandiku

keha kogupikkusest moodustab hiigelsuur, ümmargune pea.

Kašelott sukeldub kõigist mereimetajatest kõige sügavamale,

kuni kolme tuhande meetri sügavusele.

Arukask (Betula pendula) on kaseliste sugukonda kase

perekonda kuuluv mitmeaastane heitlehine lehtpuuliik.

Arukase levinud rahvapärased nimetused on arukõiv,

raudkask ja õmmik. Arukase üks tuntum looduslik

vorm on maarjakask ehk karjala kask.

Vaid üks pilt.

Pole paha!

quest

Selli radadel.

Käisin Alam-Pedja kandis maid uurimas.
Tundub matkamiseks soodus piirkond olevat.
Palju sihte ja radasid. Vähe toimivat asustust
ning tee servas nii mõnigi mahajäetud talu.

Amsterdam.

Eelmise nädala teisipäeva õhtul pärast suurt söömingut

asetasin ma oma seljakotti mõned vahetusrõivad ja veidi

muud vajalikku ning lasin end sõbra juurde sõidutada,

et öösel Amsterdami poole liikuma hakata. Väljalend

toimus umbes samal ajal kui päikesetõus.

Kolm sõpra kaasas maandusime Amsterdamis hommikul

kohaliku aja järgi veidikene pärast kaheksat. Lisaks neile

avastasime samalt lennult veel ühe Räpina kandi tuttava

ja tema kaaslanna, kelledega üheskoos otsustasime öömaja

otsima minna. Lennult leitud kaaslastel olid voodikohad

broneeritud ühele hotell-laevale ning kuna meie oma

seltskonnaga ettebroneerimisega polnud viitsinud vaeva

näha, siis läksime meiegi laevale õnne proovima. Ja õnn

naerataski meile - üheks ööks. Siit ka esimene tähelepanek

tulevastele Amsterdami külastajatele: kui soovite rahulikku

ümbrust ja üsnagi viisakat kuigi kitsast ööbimiskohta, siis

valige laev. 50 euro eest saime me kahese kajuti, viisaka

duširuumiga koridoris ning tegusa hommikusöögiga.

Laeva miinuseks võib lugeda seda, et asukoht on kesklinnast,

kus enamus Amsterdami turiste ilmselt oma põhiaja veedavad,

mõõdukas kauguses (üle kilomeetri kõndimist). Kes kitsaid

kohti kardab sellele võib ka umbes 4 ruutmeetrise põranda-

pinnaga kajut mittesobivaks osutuda. Samas on laeval küllalt

kohti, kus istuda ja omavahel juttu puhuda, kaarte taguda vms.

Amsterdam, vähemasti kesklinn, on pahede linn. Mida muud

arvatagi kohast, kus lokkab kanepikaubandus ja prostitusioon.

Kui keegi tahab maha pidada tõeliselt pahelist poissmeesteõhtut,

siis on Amsterdam üks väga tõsiseltvõetav sihtkoht. Kesklinnas

võtavad sind vastu õhus rippuv kanepiaroom ning nanonappides

kostüümikestes naisterahvad akendel, kes su tähelepanu akendele

koputamise, silmategemise, tagumiku väristamisega või muu

sarnasega pälvida püüavad. Astu aga ligi ja proovi, kui huvi on.

Teiseks ja kolmandaks ööks meil laevale jääda ei õnnestunud

ning suundusime uut magalat otsima. Näkkas kohe esimese

internetist üleskirjutet aadressiga ning ülejäänud ööbimised

sooritasime praktiliselt punaste laternate tänaval südalinnas,

kus ööbimine maksis 22 eurot voodikoha eest. Meie akna taga

keegi teenust küsimas ei käinud. Ilmselt oli põhjus selles, et

narivooditeni jõudmiseks pidime keerdtreppi pidi tõusma

viiendale korrusele. Kohapeal käitusime kultuursete inimeste

kombel: külastasime muuseume ning teaduskeskust, jalutasime

pargis, nautisime kanalikruiisi, jõime, suitsetasime ning

vaatasime akendelt end müüvaid naisterahvaid (ja vist ka

meesterahvaid).

Liikudes kesklinnast eemale, muutub ka linn kultuursemaks.

Suveniiripoodide, õllekate, coffe shop-ide ning pordumajade

asemele hakkavad tekkima raamatu-, muusika- ja kunstipoed.

Südalinna väljanägemine on täitsa kena. Kanalid, sillad, puud,

põõsad, paadid ja muu selline. Jalutamise asemel soovitaks

sõita jalgrattaga, sest jalakäijana satud pidevalt ette kihuta-

vatele jalgratturitele, kes sinule otsasõitmisest enesele tüli ei

paista tegevat. Kuuldes selja tagant jalgrattakella hirmutavat

helinat hüppad koheselt hirmunult kusagile vähegi eemale,

et hetk hiljem mitte kaugemalt kui poole meetri ligiduselt

mööduva jalgratta tuhinat kuulata. Hea oleks, kui õnnestuks

hankida kusagilt üks kolmerattaline velo, millega siis rahulikult

ringi kruiisida. Rahulikumat elu saabki nautida veidike linna-

tsentrist eemal. Päris äärelinna ei soovitata siiski minna ning

keskusest kaugemale kui 2,5 kilomeetrit ei jõudnud meiegi.

Tasub külastada.

Energia ja muu igav loba.

Pärast pirnide vahetamist säästupirnideks ning

külmkapi vahetamist uuema vastu vähenes

elektriarve kvartalis 20 protsenti.

Ehitasin laminaarse vooluga purskkaevu.

Töötab päris hästi.

Järgmine nädal lähen Amsterdami -

ehk on tagasitulles miskit põnevat kirjutada.

Ajah seda ka, et sakslased on muidu targad inimesed

aga fairyga pestud taldriku loputaks ikka ära

enne kuivama panekut.

Tomi maakoht

Külastasin Tomi maakohta ja tegin mõned pildid.

Digitaalajastu ja arengud.

Sain mingi 1912. a. välja antud Saksa vesiehitiste raamatu

omale sirvida. Kui võrrelda 1912. ja 2010. aastatel välja antud

raamatuid, siis on fotode trükikvaliteet selle 98 aasta jooksul

tunduvalt kehvemaks läinud. Samuti on halvenenud jooniste

tase raamatutes. Üleval pool on üks joonis selle vanema

raamatu lisadest. Hämmastav milline tase - iga polt ja

ketilüli on välja joonistatud. Kujutan ette, et ega see sada

aastat tagasi samuti odav lõbu ei olnud aga praegu läheks

selliste jooniste tellimine vist väga kalliks maksma.

Aga ilus on vaadata - tavaliselt ei ole tehnilised joonised

just erilise kunstiväärtusega.

Lumi.

Suur vend...

...jälgib sind.

Nii et ära piilu plangu taha!

Hall päev ...

... hall hall päev,

kõike teise nurga alt ma näen.

"Taimetoitlane"

Lainurk.

Katsetasin täna õhtul kooli kaamerat.

Korvpalliluule.

Rock kohtub Tarvaga,

Võru võistleb Valgaga.

Kes ei kaota, see jääb võitjaks.

Üks luule tuli veel:

Kes ei tööta, see ei söö

Glorias.

Ekstreemne talvematk.

Mõtlesime glemmiga, et läheks koobastesse ööbima. Selleks, et kõik asjad liivaseks ei saaks võiks koormakatte kaasa võtta. Samas võiks niisama ka koormakatte all magada - ei oleks mingite koobastega jändamist. Koormakate on aga peaaegu sama kui telk, seega võiks telkida. Et telgi vedamist vältida võiks ööbida hoopis mõnes metsamajas. Aga et oleks vähem rändamist võiks hoopis kodus ööbida. Mõeldud tehtud.

Ha ha wtf

Venemaa U-20 koondislane tähistamas MM võitu.