Kuulasin ükspäev kuku raadiot, kus küsiti inimestelt
arvamust, et milline on nende Eesti. Milline on minu Eesti?
Vaheldusrikas.
See ilmneb kasvõi sellest samast küsitlusest, kus arvamusi
oli täiesti kahte lehte nagu alati. Osa kirub kõike ning on
kõrvaga kuuldavalt kibestunud oma elus, osa aga kiidavad.
Heaküll jätan selle kommarite ja gansipi jutu pikemalt kirjutamata.
Rohkem tahtsin kirjutada sellest muust vaheldusrikkusest.
Üks hetk võin passida kuskil annelinna paneelmajade vahel
või mõne vana masuudimahuti juures kuskil tööstusrusus,
tasub aga kümme minutikest linnast välja sõita ning võin
vabalt kuskil jahipukis keset padrikut mägra tegemisi jälgida.
Võin haarata seljakoti selga ning Tartust veidi väljas olevas
Emajõe suursoos mitu päeva täielikus inimtühjuses matkata.
Eile tulin Räpinast Tartusse, aitasin perenaisel ust parandada
ja siis sõitsin Kristjanile külla, et hundi ulgumist kuulata.
Kuulsime küll. Kobras sulistas ka vees ning puude vahelt
hämaras oli ka näha kuidas põder üüratu hooga läbi paksu
padriku tormas. Kui tahad metsas midagi põnevat näha-
kuulda siis mine metsa ja istu kuskile maha. Eelnevalt
pane oma mobiiltelefon hääletuks ja ole ka ise nii vaikne
kui võimalik. Istu ja kuula. Veel parem kui leiad mõne
hea kõrge koha kuskil puki või puu otsas, kus madalam
taimestik nii palju kuulmist segamas ei ole ning ka
su loomade jaoks eemaletõukav inimlõhn ei ole kõigi
ninaulatuses. Mine enne päikseloojangut ja ole nii kaua
kui ise tahad. Minu jaoks on põnev kuulata. Kahju ainult,
et näha nii palju ei ole kui kuulda.
Ja Silver, põdrajaht on käimas, mine viska mõni õhtu
pilk metsavahele. Istu, kuula ja vaata - kunagi ei tea
millal trehvab.